Taustaks on ilmselt mõistlik lugeda artiklit, kus RIA väljendab oma kerget rahulolematust uue tarkvara arendaja, Smartlinkiga.

RIA annab endale aru, nagu ka tänasel seminaril selgus, et süsteem on tegelikkuses keerukam kui nad algselt arvasid. Ka arendaja pani oma hinnangutega võssa - osaliselt lähteülesande puudulikkuse, osaliselt aga "me peame selle võitma, pagan" lähenemise tõttu. Kas nad lootsid projekti lihtsalt lisaraha pumbata, nagu riigihangetel ikka juhtub (algne hind on madal, iga lisaliigutus on lisaraha eest ning enne lõppu tuleb koera sabast ülesaamiseks veel 20-30% projekti maksumusest juurde anda) või nad tõepoolest lootsid, et jõuavad etteantud aja ja rahaga asja valmis, ma ei tea.

Kui tellija lõpetab arendajaga lepingu ning kavatseb anda hoolduse teise arendaja kätte, on probleemid enamjaolt sügavamad kui tähtaegadest mittekinnipidamine - eriti kui mõlemad osapooled oma möödalaskmisi tunnistavad.

Minu eilne spekulatsioon peale artikli lugemist oli selline, et arendaja ja tellija vahel tekkis inimestevaheline konflikt. Nii juhtub näiteks siis, kui arendaja hakkab oma joont ajama ja püüab kliendile pähe istuda. Kui koostööst kaob dialoog ja hakatakse teineteisele näpuga näitama. Kui lõpptulemus muutub vähemoluliseks kui igapäevaste konfliktidega tegelemine. Kui arendaja töökorraldus muutub komistuskiviks.

Tänane seminar kohati minu arvamust süvendas ning kohati mind siiski ka üllatas. Kui arendaja esindaja, nimesid nimetamata, oma ettekandes labaseid nalju teeb, keelt väänab (www.id.ee: vee vee vee ii dee jee jee), ropendab (fuck, kurat) ning ID-kaarti muuhulgas "idioodikaardiks" nimetab - mitte kellegi teise sõnakasutusele viidates, vaid oma täiesti kontrollimatu möla käigus, alateadlikult, päris-temalikult - siis on seda paha kuulata. Kui seminari viimastel minutitel arendaja müügidirektor, nimesid nimetamata, läbi mitte eriti tihedate lillede oma konkurenti, ürituse korraldanud Seritifitseerimiskeskust ründab, siis seda on kah paha kuulata.

Halva töökorralduse ning ebapädeva juhtimisega firma tundub Smartlink olevat. Piinlik.

Nohuga lendamine on väga, väga halb idee. Seda reha olen ma liiga palju kordi tabanud. Kohale jõudes aga ...

Esiteks oli krediitkaardi kuulimiit ära kulutatud (ma tõesti ei tea, kuidas (A)) ning pidi check-inil kasutama teist kaarti, mille limiit ei oleks lubanud ka õlut osta. Bordellis. Nendel hetkedel süveneb tänutunne meie riigi ja pankade IT teenuste osas - limiidi sai kenasti internetipangas ära muuta ning täisväärtusliku kaardiga uuesti leti juurde minna. See läks lõppkokkuvõttes kenasti.

Õhtul, kui suurem haiguseuni oli ära magatud, otsustasin plaani järgida ning eelmisel korral hea mulje jätnud traditsioonilise toiduga söögikohta minna. Teel sinna nägin coffeshopi ees oimetut noormeest, keda teised - käitumise järgi võõrad, mitte sõbrad - püüdsid jalgele saada. Tulemuseta. Üksinda ei tasu ikka siinseid võimalusi kuritarvitada - või kui, siis kontrollitumas keskkonnas kui raudteejaama vastas asuv coffeeshop. Eelmisel korral nägi selliseid selle kah, tänane oli aga kuidagi eriti õnnetu.

Ja siis oli minu "kodune" ATM rikkis. Välismaal olles ei taha päris igasse auku oma kraami toppida. Aga eks kogemused on kah olulised. Sai siis tänaseks teine auk otsitud.

Ja siis hakkas sadama. Padukat. Külma. Jee ...

Lõpuks planeeritud söögikohani jõudes olisee ... suletud. Toolid laudade peal. Tuled kustu. Mis ei olnud muidugi täielik üllatus, sest pühapäevad on siin uimased. Poed tehakse lahti kell 12 (eranditega muidugi). Paljud teisedki söögikohad olid suletud. Coffeshopid ja Smart Drugs poekesed jms on muidugi avatud.

Burger King oli ... avatud. Ratsionaliseerisin endale selle valiku "üksinda välismaal olles pole vahvate söögikohtade muljeid niikuinii ju kellegagi koheselt jagada" ning tellisin Double Whopperi. Juustuga. Nohu kaotas burgerist selle vähesegi maitse, mida seal tavaliselt tunda ning tulemuseks oli ikka väga saepurune eine. Samas kõhu sai täis. Mõneks ajaks. Eks homme saab vanasse kohta tagasi minna - kui just jaapani köögi isu ei teki ja ümber nurga asuvasse all-you-can-eat jaapani sööklasse ei satu. Tundus täitsa asjalik.

Hotell (Golden Tulip Amsterdam Centre) on hea asukohaga (mõnisada meetrit raudteejaamast) ning üsna viisakas, arvestades konkreetse toa hinda ning praeguse perioodi keskmiseid hindu. Wifi on aeglane, aga olemas ja tasuta (vs €8 tunni eest mõnes teises kaalutud hotellis). Toas on hästi kontrollitav konditsioneer, mille saab üsna palavaks reguleerida - haigele mehele täitsa sobilik. Ei ole vist geihotell nagu üks teine otsingutlemustesse jõudnud lähedalasuv ja üsna kõrge keskmise hindega tulbihotell ("2 Classic rooms, 7 Leather rooms", rrrrr).

Albert Heijni poodides, mis tunduvad olevat kõige sagedamini esinevad toidu- ja esmatarbekaupade poed, ei saa krediitkaardiga maksta. Mingi siseriikliku PIN-kaardiga pidavat saama. Tüütu.

De Keuken van 1870 on väga mõistliku hinnaga väga mõistlikku kodust toitu pakkuv söögikoht. Kahju, et sinna varem ei jõudnud. Lisaks tavamenüüle tundub seal olevat ka hooajaline valik (kõik peale tavamenüü oli kohalikus keeles, nii et ma oletan). Kõik toidud, mis laiali kanti, nägid väga isuäratavad välja ning minu valik ka maitses hästi. Erimenüüst jäid silma veel ka praetud lest (vist oli lest) ja veinikastmes karbid friikartulitega (selline Belgia teema). Igastahes tahaks tagasi minna ja veel proovida. Melu oli kah mõnus, lauad on üsna lähestikku ning rahvas vestleb aktiivselt. Omavahel. Aga ikkagi oli seltskondlik. Teenindaja oli ebahollandlaslikult lahke ja sõbralik. Võinoh, tegelikult stereotüüpsele hollandlasele mittekohaselt - minu seekordse siinviibimise ajal ei ole ma ninapidi kokku sattunud ühegi ebaviisaka teenindajaga, enamasti ollakse kas viisakad või väga viisakad.

Kokkuhoidlike inimestena ei osta hollandlased mitte Ligne Roset'st erilisi seinalampe, vaid värvivad lambipirnidel tipud hõbevärviga ning keervad need niisama soklisse, ilma lambivarju lisamata. Tulemuseks on seinale peegelduv valgus, mis ei pimesta (kuna otse silma ei paista midagi). Mujal pole sellist lahendust massiliselt kasutuses märganud. Umbes nagu Hiina autode toonklaasid, mis olid esiustel ühest servast peegli juurest täiesti läbipaistvad - massiliselt näha, aga ainult seal.

Jõudsin arusaamisele, aga mitte veel veendumusele, et Amsterdam on igaühe peas tekkiv linn. Iga paganama päev leian ma mingi ristmiku või ringtee või tänava või hoone, mis on pärit mõnest teisest linnast, kus ma kunagi käinud olen. Kummaline.

Tundub nagu ma kõnniksin iga päev 100km maha. Tegelikult vist natuke vähem ikka. Täiesti jalutamiskõlbulik linn, kuigi hetkel sügiseselt hall. Laupäev oli tegelikult päris ilus, päike paistis ja puha - aga ikkagi natukene tuuline ja kõhe.

Pühapäev on Amsterdamis sisuliselt mõttetu päev - paljud kohad on kinni ning kohalikud ei tule vist üldse kodust välja. Kell 11 hommikul oli linn tühi, lõunaks ilmusid turistid tänavatele. Elukorraduslikult on see ehk isegi mõistlik taastumispäev.

Kahju, et kõik kaasaostmisväärne Eestis automaatselt kriminaalkaristuseni viib.

Ühistranspordi paberipiletite süsteem on neil võimatult keerukas - pead valima, mitu "lüli" iga sõidu puhul ära augustada. Kiibiga piletid on aga lihtsad, põms nagu Londonis - piiks ja korras. Turistidele pakutakse võimalust ainult lennujaamast osta ühistranspordikaardi ja lennujaam-kesklinn piletite komplekt. Kesklinna saamiseks kasutatav pilet tuleb enne rongile minemist ära valideerida - selle jaoks on enne platvormile viivat eskalaatorit kohe seal kõrval selline madal kollane kastikene. Seal saabki. Mina esimese hooga ei leidnud.

Linnas nägi päris mitut seljakotireisi-paarikest. Hakkasin mõtlema, et kas sedasorti reisimisviis on ikka hea ja tore? Sesmõttes et ööbitakse sellisel juhul enamasti odavamates öömajades (sh hostelid), eelarve on üleüldse pigem väga tagasihoidlik kui mitte ning suure osa ajast kantakse oma kraami kaasas nagu nälkjas koda. Sellise reisimise juures küll näeb väga palju, aga kas ka kogeb? Parimad kogemise reisid on sellised, kus kohapeal on sõber, kes juhatab ja viib. Käiakse seal, kuhu turiste satub harvemini. Pubides-klubides-restoranides käimine ei ole ilmselt kah prioriteetne, mis aga hammustab kogemusest teise suure tüki küljest. Jääbki see nägemise "linnutamine", aga seda võiks ju ka NG programmi vaadates teha ... Mõistlikud seljakotireisijad, ma arvan, on sellised, kes kulutavad ebaolulisele (majutus näiteks) võimalikult vähe raha, sihtkoha-kogemust võimendavate tegevuste jaoks aga on eelarve mõistliku teinud. Vastutulevad piinatud näoga eksemplarid mõistlikena ei paistnud ning ma arvan et nende väsimus ei olnud tingitud punaste laternate piirkonna kohvikutes istumisest.

Noordermarkt Jordaan linnaosas oli täitsa vahva vabaõhuturg. Esmalt leidsin kanali ääres oleva platsi ja proovisin muheda papi müüdavat Vietnami loempiat, sealt eemale kõndides sattusin aga pika turutänava peale, mis platsilt kätte ei paistnud. Seal müüdi osaliselt sama kaupa, mis platsilgi, kuid lihatoodete müüjaid oli rohkem ning rohkem oli ka (sooja) toidu pakkujaid.

Sealt edasi kolasin suhteliselt juhuslikult, vahepeal turvalisuse piires ära eksides, kuid selle käigus sellistele tänavatele sattudes, kus elanikud turiste ainult telerist näinud.

Lilleturg, kuigi väidetavalt talviti suletud, oli täies hoos - koormate viisi sibulaid, aga ka lõikelilli. Turust teisel pool tänavat on hulganisti suveniiripoekesi ja ka vähemalt üks Smart Drugs pood. Ja sealt edasi Kalverstraat, mis on üks lõputu ostutänav, kombinatsioon Carnaby Streetist ja skandinaavia hõngust. Raske seletada. Kuidagi ongi nii, et Amsterdam meenutab igal sammul mingit muud linna, täna tundsin ära Londoni, Peterburi, Moskva, Stockholmi, Budapesti, Pekingi. Tänavad ja majad moodustavad kohati peaaegu identse koopia mõne teise linna mõnest piirkonnast.

Ahjaa, hommikusöögiks otsisin läänekanalite vahelt pagaripoe, mis tõi eredalt meelde eelmise reisi ühe hea mälestuse - imelised saiakesed. Tänane hommikusöök kordas ja täiendas seda kogemust kenasti.

Hotelliks on citizenM Amsterdam City. Kohe WTC vastas - linnasüdamest natsa kaugemal kui kivivise, kuid trammipeatus on maja ees ning metroopeatus 5min kaugusel. Hotell on üsna omapärane - vannituba pole, nii WC kui dushiruum on ruumis sees omaette klaasist silindritest. Kodukalt näeb, mis ja kuidas. Üksikule reisijale (või siis ilmselt turteltuvidele) täitsa OK.

Neiud vaateakendel olid kenamad (harjumuspärasemad) kui eelmisel korral. Enamik neist on välimuse järgi ilmselt kusagilt meie kandist, mitte siinsed kohalikud. Võimalik, et äri saaks ka eesti keeles ajada - mis tähendaks muidugi ühtlasi ka seda, et neiu vanemad on perekonnatuttavad vms.

Coffee shopid on seal piirkonnas igal teisel sammul. Täna ei läinud. Eks homme paistab. Lähemal on kah, aga need tunduvad kahtlased.

Hinnad ei ole sõbralikud. Õlu maksab pubis 5+ eurot klaasi eest (grammike vähem väga juustustes kohtades). Restoranid on tühjad. Kiirsöögikohad on täis. Tundub et kohati pole majanduse praegune olukord siinsete ärimeeste teadvusesse veel jõudnud. Tõsiselt tühjad olid - ehk siis mitte ühtegi külastajat.

Sõpradega olemise linn tundub ikkagi olevat.

Õnnetus - Hong-Kongi põnevik professionaalsest kretinismist. Paranoia on kerge tekkima, kui töö peamiselt kokkusattumiste lavastamisest koosneb. Detailid loos ning detailid filmis endas. Olulised. Mulle meeldis filmi tempo ja kaameratöö; meeldis see, kuidas neidsamu detaile kohati ootamatult tugevalt rõhutati. Vaatemänguna hea, jälgimiseks hea, lugu hea. Soovitan.

Jermal - läksin vaatama, sest aeg sobis. Ootasin vähe, sain rohkem. Peategelase mehistumine ning tema suhe isaga jätsid pigem paralleelsete kui seotud lugude mulje. Mis ta seal ikka niiväga mehistus - õppis lihtsalt igapäevast tööd paremini tegema. Sellest hetkest aga, kui isa oli sunnitud oma korrespondentsi edasilükatud läbilugemise siiski kiiresti ette võtma, muutus olukord. Isa, kes õppis kirjade ja fotode järgi oma saabunud poega tundma. Poeg, kes isa pooleldi vabandavat ärganud südamlikkust märgates otsustas talle "tagasi teha", tõrjudes isa püüdlusi, kuid tundes ennast samas turvaliselt ning olulisena. Inimlike tunnete mäng keset ookeani. Polnud paha.

Reykjavik-Rotterdam - oluliselt parem, kui Islandi filmilt ootasin. Pole nendega ikka veel harjunud. Kohati küll etteaimatav - kui palju on filme mis sellest patust täiesti priid - kuid samas olulisi pöördeid ja põnevust pakkuv. Töösuhted, sõbrasuhed, peresuhted. Action. Ja siis veel veidi. Nalja sai kah. Siiras. Soovitan.

Eastern Plays - Bulgaaria (mitte Türgi, nagu teadustati ja parandati) draama, mis käis läbi palju teemasid, kuid rääkis vähestest. Ei olnud otseselt paha, kuid jättis kahetsusväärselt avamata uksed, mis oleksid filmile sügavust lisanud. Idee oli ilmselt hea, teostus jäi kehvaks. Ei soovita.

Hiiglane - soe ja muhe film normaalsetest inimestest. Soovitan.

Jänku ja pull - sürrealistlik film, milles Mighty Booshi igal sammul märgata võib. Jäi mulje, et kutid püüavad kaasagset Monty Pythonit teha. Absurdi on lademetes ja tegelaskujud on omamoodi täitsa vahvad. Ööfilmina peale veini ja muud säärast oli OK, keset päeva ajaks ilmselt juhtme kokku. Visuaali ja üldise teostuse mõttes soovitan vaadata, kui aga absurd ei istu, siis pigem mitte. Polnud paha.

Kumminukk - väga, väga kujundlik film, milles lapse moodi maailma tundma õppiv (anatoomiliselt täpne ning kasutajasõbralik) ellu ärganud kumminukk avastab lühikese aja jooksul elu, olemise, armastuse ja surma. Väga hea visuaal ning tähelepanu detailidele. Inimlik ning loomulik, samas paljut sellist pilav. Oli väga huvitav jälgida ning jättis hea, aga mõtliku tunde. Soovitan soojalt.

Neljakümnes uks - Aserbaidžaani filme ei näe just väga tihti ning sealne kultuur on võõras ja huvitav. Filmivaliku peamiseks põhjuseks oligi see uudsus - ja ei pidanud pettuma. Kultuurilised eripärad olid tugevalt välja toodud, kuid jätsid kohati segaseks, kas tegemist oli ühiskonna või isiku "kiiksuga", meie (minu) kultuuri seisukohast hinnates. Filmis oli usutavaid rolle ja vähemusutavaid - viimaste hulka kuulus ka üks peategelastest, leseks jäänud naine. Liiga ... ilus oli ta, kõige selle ümbritseva taustal. Liiga puhas selle elu taustal. Ja noh, Edik ... ilmselt kah liiga hea inimene, kelle motiivid viimase aja ajakirjanduslikke teemasid arvestades alarmtuled kohe vilkuma panid. Ühesõnaga - võõrast kultuuri nägi, küsimusi tekkis, huvitav oli. Kindlat vaatamissoovitust ei julge anda. Polnud paha.

Koidiku lõpp - nelja Aasia riigi koostöös valminud hiinahõnguline film noorte suhetest, laste ja lapsevanemate suhetest, lapsevanemate mõtteviisist. Lugu sellest, kuidas ahnuse (ja just ahnuse, ma arvan, mitte kultuuriliste tõekspidamiste) tõttu muutub oluline kuid siiski hoomatav probleem millekski palju suuremaks, ülespuhutuks, kordades tõsisemate probleemideni viivaks. Polnud paha.

Suurus on oluline - "Iisraeli komöödia" oleks ilmselt halvim võimalik lühikirjeldus tavalise filmivaataja jaoks, sest noh, kui palju me neid näinud oleme ja kui palju meil asjalikena meeles on? See film aga on väga hea - vabalt võiks selle mõneks ajaks suurkinodes kavasse võtta ja vaatajaid jaguks (kui nad Iisraelist ära ei ehmu muidugi). Positiivse alatooniga terve ellusuhtumisega film, mis suutis korduvalt terve saali naerma ajada. Igati muhe ja hea. Korralik "vitamiinilaks", nagu programm lubab. Soovitan.

Öö Supermarketis - väidetavalt komöödia, selline hiina oma. Umbes nagu kogu see hiina kaup mis Hiinale halba kuulsust on toonud. Ja sama naljakas, nagu jaapanlaste jaoks roosa Hello Kitty vibraator. Naerda saab küll jah, eriti kui kinosaalis istub kõrval neli hiinlast, kes pidevalt naeru kihistavad, ja taga kaks hiinlast, kellest noorem (no nii kuueaastane ehk) tihti naljade peale kilkab. Ma täitsa usun, et hiinlaste jaoks on see naljakas filmi. Saalist lahkus seansi ajal kümmekond kohalikku - meie maitsele pole see "päris see". Istusin lõpuni, surusin alla mõtlemisvõime, põhjamaise kriitilisuse ning tõsiduse ja püüdsin filmi nautida. Kui mul hiinlasi kõrval poleks istunud, kes ekraanil toimuvale südamest kaasa elasid, oleksin ilmselt ka ise järgmist filmi mäkki ootama läinud. Ei soovita.

Esimene rühm - venekeelne anime (Venemaa-Jaapan-Kanada), millest peaaegu et poole moodustavad pseudo-ajaloolised pseudo-propagandistlikud venekeelsed intervjuud reaalsete inimestega. Lugu ise on hea ja paljulubav, kuid teostus - kuigi omamoodi huvitav ja minu jaoks esmakordne selline - on ikkagi paha. Väga paha. Võinoh, probleem on selles, et päris suure potentsiaaliga anime (pioneerid ikkagi!) on selle "huvitava" teostusega ära hakitud ja ära rikutud. Kohe üldse ei soovita.

Põhjakaar - äraütemata mõnus Norra film kohati mõnusalt äratuntavalt endavanuse noormehe (mehe? härrasmehe?) "peab"-rännakust. Pole päris kindel, mida ta soovib - peale selle, et ei ole rahul hetkeolukorraga. Purunenud unistused, maha jätnud tüdruksõber. Kutt tahab minema, aga samas kardab seda, kuhu ta teel. Teadmatus, kerge paanika. Aga vähemalt tal on keegi - poeg. Tuleb üles otsida. Viimane elukoht - suusamaja - põles "õnnetul kombel" maha, töö talle ei meeldinud. Miks siis mitte teele asuda. Põlevaid majakesi näeb selles filmis veel. Teisel korral vist rohkem kogemata kui esimesel. Nagu teel kohatud vanamees, kellel oli oma elu lõpp kenasti ära ülaneeritud, peategelasele ütles - alles poisike. Kohati lihtsameelne, enamasti siiras ning teel päriselt olulise poole. Soovitan.

Ericut otsides - tuleb teile ette pingelises olukorras kellegi poolt kobamisi midagi naljakat öeldut, mis paneb enamiku kohalolijatest närviliselt itsitama, kuid ei lahenda olukorra pingelisust? See film on sarnane - kohatised naeruturtsatused, mida film esile toob, ei märgi filmi headust. Ebausutav, kohati tobe, kohati igav. Jalgpalli teemat, mis võiks filmi päästa, ei ole kah piisavalt. Kuidagi närvilise mulje jätab. Ei soovita.

Janu - Korea õudukas. Miljöölt meenutab hästi natukene eelmise PÖFF-i justkui-lastefilmi "Lase õige sisse". Aga hästi natukene. See on film, mida peab ise kogema. Ja need detailsed helid ... Kes verd ei kannata, jäägu pigem koju. Seksi näidatakse kah. Mõningane varasem kogemus Aasia filmidega on ilmselt kasuks, et kohatised veidrused juhet lõpilikult kokku ei ajaks. Filmi lõpp ei vajunud ära, olles meeldivas harmoonias ülejäänud filmiga. Soovitan.

2716 16:00 Põhjakaar (Artis 1, Tallinn)
2718 20:00 Ericut otsides (Artis 1, Tallinn)
2712 23:00 Janu (Cinamon Saku Saal, Tallinn)

Uurisin läbi kõik neti.ee kataloogis olevad autorendifirmad, kelle kirjelduses oli mainitud sõiduautode rent ning asukohaks osutus, mõnikord pika uurimise peale, Tallinn. Jätsin valikust välja rahvusvahelised autorendifirmad - Avis, Hertz jt - kuna nende hinnad ei ole inimsõbralikud.

Valikukriteeriumiks oli automaatkastiga auto, mille mootoril võimsust vähekenegi rohkem kui ostukärul. Seega jäid valikust välja igasugused 1.2 liitrise mootoriga "muud sõiduvahendid", mida millegipärast naisteautodeks kutsutakse, kuid kuhu ma oma naise, juhul kui ta mul oleks, ainult siis rooli lubaksin, kui mul on enda jaoks uuem mudel juba välja vaadatud või kui on viitsimist kindlustusfirmaga traagilise õnnetuse põhjuste ja elukindlustussummade üle vaielda. Otsisin autot. Eelistatult sõiduautot, mitte maasturit.

Ehk siis eesmärk: leida kohalike autorendifirmade valikust vaba automaatkastiga sõiduauto, millel mootori võimsust vähemalt 75kW ning vanust vähem kui minul.

Selgus, et rendiauto leidmine ei olegi niisama lihtne.

Mõnes firmas, kus autopargis on nii uusi kui vanu autosid, on kõik uuemad (ja piltide järgi sõidukõlbulikud) autod väidetavalt välja renditud. Saada on vaid mõni eelmisest aastatuhandest pärit butt ugly ja lahja mootoriga isend.

Mõnes firmas pole väidetavalt ühtegi vaba autot, hoolimata kohati naeruväärselt kõrgetest hindadest.

Üllatavalt paljud firmad ei vasta auto saadavuse kohta uurivale e-kirjale või vastavad sellele liiga hilja (st mitu päeva hiljem).

Kuna autod on väidetavalt välja renditud, hoolimata nende sageli liiga kõrgest hinnast, tundus asi kahtlane.

Hüpotees: autorendifirma on seaduslik võimalus endale ja oma sõpradele firma kaudu auto osta/liisida, vältides igasuguste erisoodustusmaksude maksmist ning sõidupäeviku pidamist. Võimalik, et see on ka hea lahendus rahapesuks.

Koduleheküljele pannakse üles autode nimekiri, et asi tunduks "päris". Autodega sõidavad tegelikkuses aga ringi omanikud, nende pereliikmed ja sõbrad-tuttavad. Mõni firma näeb vaeva ning hoiab saadaolevana autopargis mõnd vanurit, mõni aga ei viitsi sedagi. Selleks, et libafirmast keegi reaalselt autot otsima ei tuleks, määravad osad firmad rendihinna ebareaalselt kõrgeks.

Autot võib rendile võtta eraisik või firma. Rahapesu jaoks piisab suvalise juhiluba omava inimese nime kasutamisest. Ehk siis nõudmise peale esitatavad dokumendid näitavad, et härra Süütu Kõrvalseisja, juhiloa numbriga 334455, võttis rendifirmast auto Nissan Sunny aastat 1993 kuueks kuuks rendihinnaga 25 000 krooni kuus. Selliseid härrasid oli mitu ning see selgitab ka viie romu ning kahe vinge autoga rendifirma hämmastavalt suuri käibeid. Härra Kõrvalseisja pole reaalselt aga kunagi mingit autot muidugi rentinud, ta pole konkreetsest rendifirmast kuulnudki.

Näiteks. Ma ei üldista - on olemas ka reaalselt rendiautosid pakkuvaid kohalikke firmasid, kelle eesmärk ei ole makse vältida või raha pesta. Päris mitmel aga, tundub, on just see eesmärk.

Mina sõidan aga homme Pärnu poole Volvo S80-ga, mille rendihind nelja päeva eest jääb alla 2000 krooni. Mõlk tagatiival on mõistlikum kompromiss kui ostukärumootor.

Hell's Kitchen UK - britt sõimab britte. Ekraanil mõjub see halvasti. Nagu kodutüli oleks - natuke piinlik on ning tahaks ära minna.

Hell's Kitchen US - britt sõimab ameeriklasi. Fantastiline!

Algas uus hooaeg.

Tagasilükatud pilt

vs

Vastuvõetud pilt 1

Vastuvõetud pilt 2

Vastuvõetud pilt 3

Sesmõttes et nagu ... mismõttes?

Palun vastuvõetud piltide autoritel mulle andeks anda.