Recently in PÖFF Category

Jeruusalemm - vastupidiselt kirjelduses öeldule tundus mulle küll, et kuritegevus (varastamine, petmine, tapmine) tasub ära, kui nüüd filmi uskuda. Oli actionit, oli mõtlemapanevaid dialooge (meelde jäi eriti see, kus peategelane parasjagu jõukast perekonnast neiuga autos istub ja küsib, miks need, kes on viletsusest pääsenud, tahavad seda ikka vaatama tulla). Miks käivad heaoluühiskonna liikmed vaestes piirkondades? Tasub hetkeks mõtlema jääda. Film oli igati hea, põnev vaadata. Soovitan.

Õnnetus - Hong-Kongi põnevik professionaalsest kretinismist. Paranoia on kerge tekkima, kui töö peamiselt kokkusattumiste lavastamisest koosneb. Detailid loos ning detailid filmis endas. Olulised. Mulle meeldis filmi tempo ja kaameratöö; meeldis see, kuidas neidsamu detaile kohati ootamatult tugevalt rõhutati. Vaatemänguna hea, jälgimiseks hea, lugu hea. Soovitan.

Jermal - läksin vaatama, sest aeg sobis. Ootasin vähe, sain rohkem. Peategelase mehistumine ning tema suhe isaga jätsid pigem paralleelsete kui seotud lugude mulje. Mis ta seal ikka niiväga mehistus - õppis lihtsalt igapäevast tööd paremini tegema. Sellest hetkest aga, kui isa oli sunnitud oma korrespondentsi edasilükatud läbilugemise siiski kiiresti ette võtma, muutus olukord. Isa, kes õppis kirjade ja fotode järgi oma saabunud poega tundma. Poeg, kes isa pooleldi vabandavat ärganud südamlikkust märgates otsustas talle "tagasi teha", tõrjudes isa püüdlusi, kuid tundes ennast samas turvaliselt ning olulisena. Inimlike tunnete mäng keset ookeani. Polnud paha.

Reykjavik-Rotterdam - oluliselt parem, kui Islandi filmilt ootasin. Pole nendega ikka veel harjunud. Kohati küll etteaimatav - kui palju on filme mis sellest patust täiesti priid - kuid samas olulisi pöördeid ja põnevust pakkuv. Töösuhted, sõbrasuhed, peresuhted. Action. Ja siis veel veidi. Nalja sai kah. Siiras. Soovitan.

Eastern Plays - Bulgaaria (mitte Türgi, nagu teadustati ja parandati) draama, mis käis läbi palju teemasid, kuid rääkis vähestest. Ei olnud otseselt paha, kuid jättis kahetsusväärselt avamata uksed, mis oleksid filmile sügavust lisanud. Idee oli ilmselt hea, teostus jäi kehvaks. Ei soovita.

Hiiglane - soe ja muhe film normaalsetest inimestest. Soovitan.

Jänku ja pull - sürrealistlik film, milles Mighty Booshi igal sammul märgata võib. Jäi mulje, et kutid püüavad kaasagset Monty Pythonit teha. Absurdi on lademetes ja tegelaskujud on omamoodi täitsa vahvad. Ööfilmina peale veini ja muud säärast oli OK, keset päeva ajaks ilmselt juhtme kokku. Visuaali ja üldise teostuse mõttes soovitan vaadata, kui aga absurd ei istu, siis pigem mitte. Polnud paha.

Kumminukk - väga, väga kujundlik film, milles lapse moodi maailma tundma õppiv (anatoomiliselt täpne ning kasutajasõbralik) ellu ärganud kumminukk avastab lühikese aja jooksul elu, olemise, armastuse ja surma. Väga hea visuaal ning tähelepanu detailidele. Inimlik ning loomulik, samas paljut sellist pilav. Oli väga huvitav jälgida ning jättis hea, aga mõtliku tunde. Soovitan soojalt.

Ingel mere ääres - nagu elu oleks kirja pandud ja ekraanile toodud. Tegelased, olukorrad, mõtted. Kiindumus ja hirm kogetuna ja väljendatuna 12-aastase poisi silmade, oskuste ja arusaamise kaudu. Tavaline pere, aga samas eriskummaline. Hea isa, aga samas võimatult isekas. Hooliv ema, aga samas kannatamatu ja närviline. Hea poeg, aga samas ... tavaline. Võrreldes peategelase, teise pojaga. Miks ja kuidas jõudis teema just sellise lõpplahenduseni, jäi minu jaoks lahtiseks. Eelkõige see, miks sellel lubati nii kaugele, kõrvale minna. See on üks selliseid filme, mille lõppedes jääb publik veel veidikeseks istuma, enne kui käe mantli järele sirutab. Saalist lahkutakse vaikides, kohati pead vangutades. Mõteldes. Soovitan soojalt.

Neljakümnes uks - Aserbaidžaani filme ei näe just väga tihti ning sealne kultuur on võõras ja huvitav. Filmivaliku peamiseks põhjuseks oligi see uudsus - ja ei pidanud pettuma. Kultuurilised eripärad olid tugevalt välja toodud, kuid jätsid kohati segaseks, kas tegemist oli ühiskonna või isiku "kiiksuga", meie (minu) kultuuri seisukohast hinnates. Filmis oli usutavaid rolle ja vähemusutavaid - viimaste hulka kuulus ka üks peategelastest, leseks jäänud naine. Liiga ... ilus oli ta, kõige selle ümbritseva taustal. Liiga puhas selle elu taustal. Ja noh, Edik ... ilmselt kah liiga hea inimene, kelle motiivid viimase aja ajakirjanduslikke teemasid arvestades alarmtuled kohe vilkuma panid. Ühesõnaga - võõrast kultuuri nägi, küsimusi tekkis, huvitav oli. Kindlat vaatamissoovitust ei julge anda. Polnud paha.

Koidiku lõpp - nelja Aasia riigi koostöös valminud hiinahõnguline film noorte suhetest, laste ja lapsevanemate suhetest, lapsevanemate mõtteviisist. Lugu sellest, kuidas ahnuse (ja just ahnuse, ma arvan, mitte kultuuriliste tõekspidamiste) tõttu muutub oluline kuid siiski hoomatav probleem millekski palju suuremaks, ülespuhutuks, kordades tõsisemate probleemideni viivaks. Polnud paha.

Suurus on oluline - "Iisraeli komöödia" oleks ilmselt halvim võimalik lühikirjeldus tavalise filmivaataja jaoks, sest noh, kui palju me neid näinud oleme ja kui palju meil asjalikena meeles on? See film aga on väga hea - vabalt võiks selle mõneks ajaks suurkinodes kavasse võtta ja vaatajaid jaguks (kui nad Iisraelist ära ei ehmu muidugi). Positiivse alatooniga terve ellusuhtumisega film, mis suutis korduvalt terve saali naerma ajada. Igati muhe ja hea. Korralik "vitamiinilaks", nagu programm lubab. Soovitan.

Lohetätoveeringuga tüdruk - võib-olla tõesti "grishamlik", nagu PÖFFi veeb seda kirjeldab. Päris kindel ei ole, kuigi just see osa kirjeldusest tekitas huvi filmi vaatama minna. Ma ütleks et pigem "midsomerlik", kus kõik kõiki teavad ja tapavad, ainult et viidud paari lennutunni jagu põhja poole, kaotatud maalilised inglise külakesed ning asendatud need (kah omamoodi maaliliste) lumme mattunud Rootsi saarekestega ning Midsomeris ekraani taga toimuv veristamine on toodud ekraanile. Kohati üsna karm, kohati südamlik (umbes 4 minutit). Pinget ja põnevust jagub filmi lõpuni, natukene kannatlikkust ja istumispraktikat nõudes - kestab film 152 minutit. Soovitan.

Öö Supermarketis - väidetavalt komöödia, selline hiina oma. Umbes nagu kogu see hiina kaup mis Hiinale halba kuulsust on toonud. Ja sama naljakas, nagu jaapanlaste jaoks roosa Hello Kitty vibraator. Naerda saab küll jah, eriti kui kinosaalis istub kõrval neli hiinlast, kes pidevalt naeru kihistavad, ja taga kaks hiinlast, kellest noorem (no nii kuueaastane ehk) tihti naljade peale kilkab. Ma täitsa usun, et hiinlaste jaoks on see naljakas filmi. Saalist lahkus seansi ajal kümmekond kohalikku - meie maitsele pole see "päris see". Istusin lõpuni, surusin alla mõtlemisvõime, põhjamaise kriitilisuse ning tõsiduse ja püüdsin filmi nautida. Kui mul hiinlasi kõrval poleks istunud, kes ekraanil toimuvale südamest kaasa elasid, oleksin ilmselt ka ise järgmist filmi mäkki ootama läinud. Ei soovita.

Esimene rühm - venekeelne anime (Venemaa-Jaapan-Kanada), millest peaaegu et poole moodustavad pseudo-ajaloolised pseudo-propagandistlikud venekeelsed intervjuud reaalsete inimestega. Lugu ise on hea ja paljulubav, kuid teostus - kuigi omamoodi huvitav ja minu jaoks esmakordne selline - on ikkagi paha. Väga paha. Võinoh, probleem on selles, et päris suure potentsiaaliga anime (pioneerid ikkagi!) on selle "huvitava" teostusega ära hakitud ja ära rikutud. Kohe üldse ei soovita.

KÕIK ARVAMUSED VÕIVAD SISALDADA SPOILEREID. OLGE HOIATATUD.

Põhjakaar - äraütemata mõnus Norra film kohati mõnusalt äratuntavalt endavanuse noormehe (mehe? härrasmehe?) "peab"-rännakust. Pole päris kindel, mida ta soovib - peale selle, et ei ole rahul hetkeolukorraga. Purunenud unistused, maha jätnud tüdruksõber. Kutt tahab minema, aga samas kardab seda, kuhu ta teel. Teadmatus, kerge paanika. Aga vähemalt tal on keegi - poeg. Tuleb üles otsida. Viimane elukoht - suusamaja - põles "õnnetul kombel" maha, töö talle ei meeldinud. Miks siis mitte teele asuda. Põlevaid majakesi näeb selles filmis veel. Teisel korral vist rohkem kogemata kui esimesel. Nagu teel kohatud vanamees, kellel oli oma elu lõpp kenasti ära ülaneeritud, peategelasele ütles - alles poisike. Kohati lihtsameelne, enamasti siiras ning teel päriselt olulise poole. Soovitan.

Ericut otsides - tuleb teile ette pingelises olukorras kellegi poolt kobamisi midagi naljakat öeldut, mis paneb enamiku kohalolijatest närviliselt itsitama, kuid ei lahenda olukorra pingelisust? See film on sarnane - kohatised naeruturtsatused, mida film esile toob, ei märgi filmi headust. Ebausutav, kohati tobe, kohati igav. Jalgpalli teemat, mis võiks filmi päästa, ei ole kah piisavalt. Kuidagi närvilise mulje jätab. Ei soovita.

Janu - Korea õudukas. Miljöölt meenutab hästi natukene eelmise PÖFF-i justkui-lastefilmi "Lase õige sisse". Aga hästi natukene. See on film, mida peab ise kogema. Ja need detailsed helid ... Kes verd ei kannata, jäägu pigem koju. Seksi näidatakse kah. Mõningane varasem kogemus Aasia filmidega on ilmselt kasuks, et kohatised veidrused juhet lõpilikult kokku ei ajaks. Filmi lõpp ei vajunud ära, olles meeldivas harmoonias ülejäänud filmiga. Soovitan.

Reede, 27. november 2009

2716 16:00 Põhjakaar (Artis 1, Tallinn)
2718 20:00 Ericut otsides (Artis 1, Tallinn)
2712 23:00 Janu (Cinamon Saku Saal, Tallinn)