Recently in M6ttel6ng Category

Selles kooli-kohtu loos üks kommentaator mainis Seid ja tema sõpru ja mersut ja muid asju. Ühesõnaga ...

Kui sõbrad "tekivad" välise sära peale (auto, riided, muu vara), siis esiteks on inimene vaeva näinud et see sära saavutada ning teiseks peab ka edaspidi koguaeg pingutama, et seda sära hoida. Kui sära kaob, kaovad ka sõbrad nagu sead tamme alt.

Kui sõbrad aga leitakse sisemiste väärtuste sobivuse tõttu, siis need sõbrad on püsivamad. Elementaarne, eksole. Aga ikkagi tahtsin endale sellest arutluskäigust märgi maha jätta.

Eks see erinevus põhjendab ka aeg-ajalt tekkivaid muresid, kus istud reede õhtul kodus, kassid ja vaatad vene kanalitelt huumorisaateid. Liiga palju aega on kohati kulutatud sellele, et "aga kui mul seda pole siis ma talle ei meeldi" riske maandada. Lõpuks on puualune ikka tühi.

BBC pealt näidatud saade tekitas mõtteid ja äratundmisrõõmu. Mitte selles mõttes, et mul endal oleks 25 miljonit naela, mille eest Belgraviasse maja osta, vaid suhtumise mõttes. Esiteks - paljud inimesed ootavad kodult sarnasust hotelliga - seda nii sisustuse kui teeninduse mõttes. Lihtsam variant on just sisustus - kusjuures oluline on kogu olemasolebva ruumi efektiivne kasutamine, sellest mõnu tundmine (mitte kõikide seinaäärte mööbliga täitmine). Keerulisem on teeninduse osa - valvelaud on juba ka meie uuematel majadel, tuppa tellitavat massaazi veel (vist) ei pakuta. Igastahes, kodu ei pea ilmtingimata olema koht, kuhu kogutakse mitme põlvkonna mälestused ning kuhu külalised pääsevad vaid erilubadega.

Teiseks on mõte kodu olemusest - üks papi ütles mõnusasti, tsiteerin mälu järgi: "It's like we have a tent, and under the tent is our home". Kodu on see, kus nagis ripub mu mantel. Kodu on seal, kus sa ise parasjagu oled - koht, kus sa ennast hästi tunned. Kui oma "päriskodust" tõmbab eemale ning veedad kaks nädalat aastas suusatades mägedes ja kaks nädalat rannikul päikest võttes, ning nendes paikades tunned ennast väga hästi, siis need ongi sinu kodu.

Ma ise arvan, et kodu võibki olla mitmes kohas. Minu kodu on Tartus, sest seal on minu sõbrad. Minu kodu on Põlvamaal, sest seal on minu vanemad. Minu kodu on Vilniuses, sest mulle meeldib sealne olustik. Minu kodu on Stockholmis, sest see linn on kevadel pärast vihmasadu imeline. Minu kodu on Peterburis, sest Vene kultuur on seal minu jaoks omastataval kujul. Minu kodu on Londonis, sest seal tunnen ma ennast hästi.

Londonis olles ja lisaks puhkuse nautimisele ka jooksvalt tööasju ajades (kesse ikka kui mitte ise, eksole) hakkas tasapisi kuju võtma reaalne soov ja plaan järgmise dekaadi korraldamiseks. Üllatuslikult pole London selles plaanis sugugi ainus komponent (siinkohal tänusõnad Londoni ilmale, mis mind maa peale tõi). Jääge lainele ...

Tallinn kui kassipealinn

Nädalavahetustel Tallinnasse jäädes jagub aega enda jaoks, suisa kaks päeva korraga. Tunne on harjumatu, natukene isegi hirmutav. Aega jääb mõtlemiseks - ja see on ohtlik. Valus kah, aeg-ajalt. Niivõrd palju lihtsam on päevast päeva kulgeda, selle asemel et vahepeal (regulaarslt) sekstant välja võtta. Ja siis, neljakümneselt, imestame et "oihh, vale manner" ning ostame endale Porsche.

Aegadest, mida enam ei tule

Kaubamaja juustuleti ees (seal, mille vastas on riiulid eksootiliste maitseainetega) seisis, korv pizzasid ja dieetkokat täis, nõutu näoga noormees. Selline ... noh, üheksandik umbes. Luges püüdlikult kõik hallitusjuustude sildid üle ("Is this rice?", "No, this is cheese"), aga selgemaks tal ilme ei muutunud. Vaatasin ise parasjagu parmesanikuhilat ning loobusin, tuues endale põhjenduseks riivi puudumise. Tegelikult on tarvis see siiski hankida ning itaalia retseptide raamatust valikuid tegema hakata. Igastahes, ilmselgelt polnud noormehel aimugi, mis värk nende hallitusjuustudega on. Üks hullem kui teine. Mõtlesin, et okei - hallitusjuust kulub ka endale marjaks ära. Seisatasin korraks sama sektsiooni ees ning tõstsin korvi tumesinise Royal Blue (helesinine (vist Dorblu) on pizzale parem, sulab mõnusamalt, aga seda polnud), osaliselt selleks, et anda kimbatuses juustuhuvilisele signaal võimalikust valikust. Liikusin edasi, jättes ta sinna järelejäänud silte lugema. Hiljem kassasabas tuli ta kõrvalkassasse ning kas tal oli sama juust korvis või jah?

Sellised nädalavahetused, kus sõpradega filmivaatamine ees ning enne seda väikesed poeskäigud, on ajad, mida enam ei tule. Kui aus olla, siis ega neid aegu polegi kunagi olnud, vähemalt mitte päris selliselt. Kuidas seda nüüd öelda ... on vaks vahet, kas teha pizza- ja filmiõhtu sõpradega, kes on sinust ca 10 aastat nooremad, või siis omaealistega (olles ise põhikooli viimastes klasside vanuses). Mitte et üks oleks parem kui teine, vaid väga erinevad on need olemised. Alajaotusest "asjust, mida enam pole": mul on elu jooksul üks sõber olnud, kellega koos olles kõik piirid ja erinevused kadusid, kuid tema oli kah rohkem vend kui lihtsalt sõber. Mitte et ta tegelikult vend oleks olnud. Aga tunne oli selline. Või siis nagu poeg. Vanusevahe oli ikkagi märgatav. Aga see ei mänginud rolli. Ma tegelikult ei tea mis tunded need on, mul pole ühtki bioloogilist venda-õde või siis last. Teadaolevalt.

Kogu aeg asjalik olemisel on oma selged miinused, mis kohe kätte ei paista, aga hiljem painama hakkavad. Ma ei usu, et see pizzakorvi-vaatepilt oleks minus sarnaseid tundeid tekitanud siis, kui see oleks midagi minu enda lapsepõlvest. Kurbust (?) tekitab ikkagi see, et on millestki ilma jäädud. Muretust elust, kui ühe fraasiga kokku võtta. Einoh, mured stiilis "esmaspäeval on kontrolltöö" on ühte tüüpi, sellised "kui ma suurena presidendiks ei saa, on kõik pekkis" mured on hoopis teistsugused. Mitte et ma nüüd konkreetselt selle pärast muretsenud oleks (ei ole põhjust ju). Aga kaalukategooria on midagi sarnast.

Elu viib kokku ja elu viib lahku - põhimõte, mis tundub kehtivat igasuguste positiivsete (sõbrad, enam-kui-sõbrad) inimsuhete puhul. Selline pragmaatiline seisukoht.

Esmalt ...

Kui elu viis kokku, siis järelikult olid asjaolud soodsad ning mõlemad osapooled (piirdugem 2 inimese vaheliste suhetega) tegid või jätsid midagi tegemata, nii et kokkusaamine võimalikuks sai.

Siis mõnda aega "on", kestvus varieerub ...

Millalgi viib elu lahku (enamasti). See omakorda tähendab, et asjaolud olid ebasoodsad ning mõlemad osapooled tegid või jätsid midagi tegemata, nii et lahkuminemine võimalikuks sai.

Kustmaalt jookseb paratamatuse või lootusetult hiljaksjäämise piir? Selles mõttes, et kui tundub, et enam "ei ole", siis kas see tähendab et kõik tegemised ja tegematajätmised on juba tehtud ning jääb üle vaid asi ära vormistada (või siis agooniat pikendades seda edasi lükata, paratamatu lõpuni) või on võimalik veel midagi ette võtta?

Kas suhtlus/sõprus/midagi-enamat on kui toataim, mida tuleb regulaarselt kasta? Tundub, et on. Samas - toataim võib (ei pruugi muidugi) üle elada ka kahenädalase mittekastmise. Lehed lähevad longu, mõned lehed kuivavad, kuid juured jäävad ellu. Uuesti kastma hakates visatakse kuivanud lehed küljest - mõnda aega on taim kui rootsik, kuid korraliku hooldamise korral (kahendalaste kastmisvabade perioodideta) kasvab taim sama võimsaks kui enne ning sealt jälle edasi, veelgi suuremaks.

Selle analoogia võtmes tundub, et kui just tõesti ei ole lootusetult hilja (juured kuivanud), on veel võimalik midagi ette võtta.

Kas inimsuhted on nagu toataimed? Kas neid annab ka peale osalist kuivamist taastada, samasse ilusse kasvatada, isegi võimsamaks veel? Kas inimsuhete puhul, nagu taimedelgi, tähendab ühekordne vaenulike tingimuste loomine (inimeste puhul reetmine, taimede puhul külmasaamine või vale koostisega mulla kasutamine) seda, et taim/suhe võib küll toibuda, kuid mälestus toimunust jääb ka juurtesse alles? Ja kas sellist haiget taime on mõtet edasi hoida, kui on teada (või siiski arvata?) et see ei kasva kunagi nii ilusaks ja lopsakaks kui teised tema kõrval?

Kui oled taime eest pikka aega hoolitsenud, muutub see sulle nii armsaks, et isegi kui temaga midagi juhtub ning oma aednikutarkusest tead, et kiduraks ta jääbki, ei raatsi seda ometigi välja juurida. Sest - see on osa sinust. Sama on ka suhetega, vist.

Võrdlus taimekasvatusega on selles mõttes paha, et tegemist on ühepoolse tegevusega - aednik hooldab ja taim kasvab. Taime panus aedniku kasvatamisesse on individuaalsena vähemärgatav - kuid samas on see tegelikult nii ju ka suhete puhul, paljudest suhetest vähesed on sellised, mis inimest oluliselt mõjutavad/muudavad, nende suhete summa aga kasvatab aga inimest jooksvalt ümber. Ka aedniku hing muutub, sõltuvalt sellest, kuidas tema taimed kasvavad. Kas taimedel annab aga omalt poolt midagi teha, et kasvu soodustada? Siin märkangi probleemi analoogias.

Millal on õige aeg samm tagasi astuda, muld välja vahetada ning taimele uus elukeskkond pakkuda? Millal on õige aeg taim maha kanda ning keskenduda ülejäänud/uute taimede kasvatamisele? Millised tehtud vead annab taim andeks ning millised jäävad taimega igavesti, isegi kui lehed rohelised ja õied kaunid? Ning kuidas tabada seda, kas taim õitseb seetõttu, et ta keskkonnaga tervikuna rahul on, või vaid seetõttu, et väetist ülemäära palju antakse? Kui aga väetist vähem andma hakata, siis võib ju taim surra ning seda ei julge katsetada.