Recently in London Category

Septembris toimub Iirimaal Galway International Oyster Festival, kuhu tahaks küll minna, kuid pole kindel, kas austrid niiväga südamelähedased juba on.

Aprillis toimub Londonis Real Food Festival, kuhu tõenäoliselt sel aastal isegi jõuab. Pilet on suurusjärki 10x odavam kui austrifestivali oma - selle eest saab küll eelduste kohaselt vaid nuusutama, muu tuleb ikka juurde osta, aga sellegipoolest. London on selles mõttes hea koht, et seal leiab turgudelt asju, mida ei olemasolugi üllatuseks, ning seda mitmetelt kontinentidelt ja paljudest riikidest korraga. Värsked austrid ca 2-3 naela eest tükk on samas üks korduvaid meeldivaid elamusi.

Rindeteated Londonist räägivad hiljuti avatud kuuma koera restoranist, The Gourmet Hotdog Company. Korraliku vorstiga sai või siis "going Naked" ehk vorstike salatikuhjas. Päris samas kategoorias eelmiste lõikudega, eksole.

Selle asemel, et sügisel soojale maale lennata, veetsin taaskord tükikese oma puhkusest Londonis. Kaks-kolm korda aastas on optimaalne, nädal-paar korraga. Jõuab kõik soovitu ära teha ning sisse mahub ka selliseid "vist on väljas jahe, vedelen niisama" päevi. Kodus kipub jõudeaeg millegagi koheselt täituma ...

Seekordse käigu põhiteesiks oli "kogemused iga hinna eest". Vähem tähelepanu hindadele ning rohkem tähelepanu sellele, mida on võimalik kogeda, kuni krediitkaarti tagasi ei lükata. Vahepeal ju võib ka niimoodi.

Neljapäeva õhtul tuli Londonisse ka Paul, kes veetis seal terve nädalavahetuse. Reedet alustasime kenasti lähikonnas ringikolamisega ning kõndisime Thamesi alt läbi kutsade saarele. Pikk ja igav tunnel, mis ühe objektina ka 28 nädalat hiljem filmis õhku lasti.

Päeva üheks peamiseks eesmärgiks oli jõuda suurele toiduturule - Borough Market. Eelmisel korral Londonis käies jäi turg viimasele päevale ning siis läks veidi kiirustamiseks. Meelde jäi sealt aga tohutu juustu- ja vorstivalik (variatsioonid teemal "väga hea") ning üks aasia sell, kes austreid müüs ning neid kenasti kohapeal ka avas ja süüa lubas. Väga head. Sõltuvalt eelistusest - kas sidruni või tabaskoga. Pakkuda oli tal nii "metsikuid" kui ka tavalisi kultuuraustreid, lisaks muidki molluskeid. Mäletan, et ühel aastal Püha Patricku päeva pidustuste ajal pakuti Covent Gardenis toimunud toidufestivalil austreid, nael tükist, ning tundmatut kartes jätsin ma need tookord proovimata. Painama jäi, pagan. Selline turul/festivalil värskete austrite nosimine on ikka äraütlemata mõnus. Isegi Paul sai lõpuks oma vastumeelsusest jagu, nähes meid Dave'iga (võõrustaja) austreid närimas, ning sõi ühe keskmise. Edasi juba linna peale.

Üheks minu lemmikpiirkonnaks Londonis on Limehouse. Palju uusi arendusi, palju ilusasti korda tehtud vanu hooneid (tehased, laod, sadamahooned). Siiani põhines minu vaimustus vaid DLR-iga möödasõidul nähtust, seekord otsustasin kohapeal ära käia ning ka Pauli kaasa vedada. Ei oleks ju üldse halb variant elada korteris, mille ühe külje akendest avaneb vaade Thames'ile ning teiselt küljelt näed oma kanalis seisvat jahti.

Õhtul käisime vaatamas Blackheathi ilutulestikku. Neil seal riigis lastakse suur osa tulevärgist õhku 5. novembri paiku, mil on Guy Fawkes Day.

Päeva lõpetas sööming, mida Dave oli juba hea mitu päeva ette valmistanud (mash, sausages, gravy, onions, beans, ...), selline korralik kodune kõhutäis (mille üle Paulil eriti hea meel oli :)).

Ilutulestik toimus ka esmaspäeval Londonist veidi väljas - Lewes Bonfire Night. Üritus, mis oli üheks peamiseks põhjuseks reisi sättimiseks just nendele kuupäevadele. Kokkuvõtvalt võib öelda, et ei kahetse. Fotoalbum linnas toimunud üritustest lisandub hiljem.

Üldiselt oli kogu reisi ajal võrdlemisi soe ja mõnus.

Mõned kogemused, mõned tähelepanekud, kokkuvõtteks:

- Borough Market on väärt külastamist ning eksperimenteerimist (nii kohapeal kui kaasaostmiseks), lähim jaam/peatus on London Bridge

- Blackheathi ilutulestik on võimsam, kui miski mida ma Eestis näinud olen

- Lewes'i "pidutuleõhtu" on kordi võimsam (ja veidram) kui Blackheathi üritus, seega kindlasti väärt külastamist, kohale maksab aga minna üsna vara, et leida hea koht ürituse jälgimiseks

- 7. novembril asetleidnud jõulutulede süütamine Oxford Streetil on omapärane näide massipsühhoosist. Väga palju rahvast, väga palju noorte neidude kiljumist (sest Westlife esines, otse loomulikult). Briti neidude kiljumine on midagi sellist, mida peab ise kogema, et saada aru, kui ülimalt ebameeldiv see on (kust nad selle hääle võtavad ...)

- Shell Wildlife Photographer of the Year ei ole huvitav näitus. Väljapandud fotosid on vähe ning needki on liialt lähestikku, pääsemata sellisena üksikult mõjule (nagu kaubakataloogi vaataks).

- Hiinalinnas saab söönuks buffet-valikut kasutades 5-9 naela eest, sõltuvalt kohast. Kogemus ütleb, et odav on sama hea kui kallis, valik on enamasti sama ning maitseelamust ei anna kumbki (samas, eesmärk on sel puhul kõht söödavat toitu täis saada, mitte seda toitu eriliselt nautida, ma arvan).

- "Kodu" lähedal avatud uus India takeaway on fantastiline. Lihtsalt fantastiline - toidud on väga hea maitsebalansiga. Kõik on ideaalselt tasakaalus, lisaks julgevad ja oskavad sealsed inimesed ka soovitusi jagada.

- Seni proovitutest on kõik "vidinaga" purgis õlled (Guinness, Caffrey's, John Smith's) head. Vidin on siis plastmassjubin, mis purgi avamisel õlle vahtu lööb, et tekitada võimalikult pubilikku "otse kraanist" maitseelamust.

- Enamik poest ostetavaid smuutisid (nael kuni kaks väikese pudeli eest) on ostu väärt. Maitse on neil hea, kõhu saab üllatavalt pikaks ajaks täis (või vähemalt nälja pikaks ajaks leevendatud). Tihti vedas skeem tee+smuuti hommikul ilma pingutuseta viieni-kuueni välja, mis minu puhul on märkimisväärne tulemus.

- Angus Steak House nimeline kett, mille üks restoranidest ka Leicester Square'il asub, on saast. Minu kogemust iseloomustab (nüüd tagantjärele leitud) arvustus väga hästi. Samas - ma olin alati mõelnud, et selle kohta peaks ära proovima, ja nüüd on teada. Saaaaaaast. Saast.

- Blackheath Village's asuv ZeroDegrees pakub imeliselt häid karpe (kilo karpe valitud kastmes, lisaks friikartulid). Soovitan kõrvale võtta ka saia, et saaks kastmejäägid potist kenasti kätte :)

- Kinodest rääkides, Leicester Square'il asuv VUE on korralik. Mõni teine kino sealsamas väljakul on pisikeste tasapinnaliste saalidega (vist oli Odeon, pole kindel). VUE aga on mugav, tõsiselt.

- Ärasõidupäeval sai lõunasöögikohaks valitud "kodu" lähedal asuv Nigeeria restoran. Ütleme nii, et on parem, kui ei tea täpselt, millest toit koosneb. Maitseelamus oli hea, miljöö oli hea, teenindajad flirtisid tasemeni kus käidi vahepeal endale meelaid salve peale määrimas (tagaruumist naastes lõhnas kena mustanahaline teenindaja tugevalt Vietnami salvi järele ;)), üldiselt vajab Nigeeria köök aga harjumist. Õlled on neil kah sellised kanged, 6+ kraadi.

Seekordse Londoni-reisi ajal on tehtud ja ära tehtud palju asju, mis on varem plaanis olnud, kuid pole sel või teisel põhjusel teostunud.

Üheks selliseks plaaniks oli UK või UK-ga seotud filmide vaatamine kohalikes kinodes. Enamasti midagi sellist mõne kino kavas ikka on. Seekord siis sai neid suisa kaks.

Death at a Funeral

Mis juhtub siis, kui perekond ja lähedamad sõbrad pereisa matuseks kokku tulevad? Komöödia puhul on posu segadust ja piinlikke momente garanteeritud.

Tegemist on Briti filmiga, mille puhul võis selgelt näha USA mõjutusi (vähem teravat huumorit ja rohkem lennult tabatavat), kuid mis sellest hoolimata oli mõnus kogemus. Enamus publikust tundus keele ja aktsendi järgi olevat kohalik - Briti filmi vaatama minnes kindel boonus.

Tegemist ei olnud kuulsatele näitlejatele toetuva filmiga - vähemasti nii nad väidavad. Briti näitlejad ei ole minu tugevaim külg, tuttavad näod, nagu selgus, on enamasti hoopiski USA-st laenatud. Ainus tuttava näoga britt oli My Family sarjast tuntud Nick ehk Kris Marshall (kes minu kurvastuseks, nagu selgus, ka Briti TV reklaamides mängib). Igastahes, hüsteeriliselt naljakas situatsioonikomöödia, mis kompab kohati sündsuse piire (britilik) ning kasutab vaatajate naerutamiseks üsna tuttavaid nipe (ameerikalik). Kohalikud tasuta päevalehed andsid hinnanguks "Tasub vaadata" ning ma ühinen nendega. Kindlasti mitte ajaraisk ning peale filmi on hea tuju mõneks ajaks tagatud.

Briti papi, kes paar rida tagapool nakatavalt naeris ning oma mürina teistest oluliselt hiljem lõpetas, oli mõnus boonus :)

Eastern Promises

Rohkem Londoni, eriti aga selle pimedate, märgade ja kohati ohtlike kohtadega seotud film. Kino fuajees jagas tüüpilise vähemuse esindaja LG Viewty reklaamlehekesi, nagu ta seda ka eelmisel õhtul oli teinud. Sattusime hetkeks vestlema ning selgus, et mees ise on kohe algavas filmis ka ise sees, mis siis et episoodilises rollis (ehk möödakäija pruunis jakis) stseenis, kus peategelanna mootorratta seljast maha tuleb. Nagu mees ise märkis, oli neid kohti filmis palju ning pruunis jakis mees jäigi märkamata.

Film on sünge. Esimese viie minuti jooksul kuuleb palju vene keelt ning läbi nüsitakse üks kõri. Edasine on vahelduva eduga samas stiilis, võiks isegi öelda et tegemist on rohkem Vene kui UK filmiga.

Iseenesest tahaks loota, et need ajad, kus naiivsed Ida-Euroopa neiud arenenud riikidesse hea elu peale läksid ning seejärel hoopis bordellis lõpetasid, on möödas. Noh et inimesed teavad juba, mis neid oodata võib, ja ei usu päris iga meest, kes ilusat elu lubab. Film maalib (eeldatavast) tegelikkusest võrdlemisi võika pildi - mitte niivõrd neiudest kuivõrd kõigest sellest, mis sedasorti äri ümber toimub.

"Vene filmile" kohaselt kõlas seal ka populaarset muusikat (näiteks tumedate silmade lugu) ning tahes tahtmata võttis kaasa ümisema ... üllatavalt mitte ainult mind, vaid veel paari kinokülastajat. Nii et loo üsna emotsionaalse esituse ajal kostis lähiridadest erineva aktsendiga vene keelt üsna hoogsasti.

Thriller on thriller. Alguses ei saa minema ja pärast ei saa pidama - mõned stseenid, mis filmi lõpupoole tulid, õigustasid täiesti vanusepiirangut 18. Ei mäleta, millal viimati mitte-õudusfilmis sellist veristamist ja "ausaid" kaadreid nägi. Et kui ikka haav ja veri, siis suures plaanis.

Skeptilisus ei tahtnud mind filmi ajal maha jätta. Esmalt see sunnitud prostituutide teema, teiseks Vene maffia olemus ja käitumine. Kas on ikka päris nii? Mulje jäi et lugu on rohkem "see kindlasti müüb, kujutame neid sellistena" tüüpi, kui et reaalsusel baseeruv - samas isiklikku kokkupuudet Vene maffiaga mul pole, kes teab, äkki ongi niimoodi.

Kas see skeptilisus segab filmi vaatamist ja nautimist? Ei sega. Kerge okas on kurgus ja tahaks justkui köhatada, aga verd voolab parasjagu ja see loputab ebamugava tunde alla.

Paljud kipuvad nina krimpsutama, kui kuulevad Wetherspooni keti nime, aga võin kogenud õllesõbrana kinnitada, et kohalikku õlut nii odavalt ei pakuta kuskil mujal.

Kuidas vältida turistilõkse? Eesti Ekspress, paberlehes 26.07.2007

Kõik on nii õige, mida ta kirjutab.