Ülemus teeb alluvale teatavaks oma otsuse, mis puudutab töökorraldust.
Alluv: "Võtan teadmiseks, kuid tahan öelda, et ma ei ole selle otsusega rahul, sest minu arvates ei ole niimoodi mõistlik ja efektiivne."
Ülemus: "Ma ei ole kah elus paljude asjadega rahul."
Elu on ikka seiklus ...
Most companies have it all wrong. They don't have to motivate their employees. They have to stop demotivating them.Why Your Employees Are Losing Motivation
Vahepeal õnnestub, vahepeal mitte.
Lugesin täna EPL-ist uudist selle kohta, et Gustav Adolfi gümnaasiumi uus juht Hendrik Agur alustab lennukalt. Märkasin, et mees võeti tööle ilma igasuguse õpetajakogemuseta, kuid tegemist peaks olema niisama vahva selliga. Võib-olla ongi, eks näeb. Üllatas mind selle juures veidi täiesti süüdimatu suhtumine ametlikesse nõuetesse, mis direktori kohale kandideerijatele seadusega ette on nähtud. Aga olgu.
Ambitsioonikas nagu ma olen, leidsin end mõtlemast - aga miks mitte mina? Mitte niivõrd sel moel, et "pagan küll, väga oleks tahtnud" vaid pigem "hmm, huvitav võimalus". Ja siit mõtlesin edasi.
Üks lahendus, millega juhtide puhul annab kergesti mööda panna, on kompenseeriv juhtimine (ad hoc termin). Täpsemalt siis on tegemist juhtimistüübiga, mille puhul püütakse kompenseerida vajakajäämisi juhtimisoskustes enda alluvuses olevate teemade pisiprobleemidesse süvenemisega. Kurvaks tulemuseks on see, et üldine planeerimine ja sügavamate probleemide lahendamine jääb ikka samale, puudulikule tasemele; üksikute (laiemas plaanis ebaoluliste) probleemide ülespuhumine toob kaasa segadused alluvussuhetes (kõrgema astme juht tegeleb spetsialistide muredega, selle asemel et jätta lahendamine spetsialisti otsese ülemuse hooleks) ning ebavõrdsustunde (juht huvitub eelkõige nendest probleemidest, mida kõige dramaatilisemalt temani tuuakse).