Seis on selline, et mul on olemas 4+2 õppe bakalaureusekraad, mis siis on sisuliselt (vähem praktiliselt) võrdne 3+2 magistrikraadiga. Enne 3+2 süsteemi kehtimahakkamist asusin õppima 4+2 magistriõppes ning tulemuseks on see, et kõik ained on sooritatud, vaja veel kirjutada magistritöö. Ja mul on täielik motivatsioonipuudus.
Magistritöö kaitsmise järel saaksin ma magistrikraadi ... mis mul justkui juba olemas on. Ma saan kandideerida doktorantuuri ... kuhu ma saan tegelikult kandideerida ka praegu, kuigi meie osakond 4+2 bakalaureuseid sinna eriti lubada ei taha.
Minu õpingute teema - keelefilosoofia, konkreetsemalt keeleline relativism - on jätkuvalt huvipakkuv. Elu on muidugi selline, et töö ja logelemise kõrvalt on raske leida aega teemaga süvitsi edasi tegeleda, kuid huvi pakub see sellegipoolest ning vastavasisulisi artikleid (magistritöö jaoks) lugedes töötab mõte täisvõimsusel. Tõsiselt pakub huvi. Kas aga magistrikraad mulle midagi ka juurde annaks? Bakalaureusetöö oli praeguste bakalaureusetöö standardite järgi väga mahukas. Magistritöö tundub justkui asjatu vahelülina - kui üldse teemaga tõsiselt edasi minna, võiks hakata kohe doktoritööd kirjutama. Kui magistrikraad käes, võib motivatsioon edasi õppida hoopiski väheneda - kui aga kohe suurema tööga pihta hakata, on ka väljund asjalikum (doktoritöö vs magistritöö) ning sunnib pingutama. Vähemalt nii ma hetkel arvan.
Raske on leida motivatsiooni kirjutada töö, saamaks kraadi, mis mul juba olemas on.
Vaatasin ülikoolide doktoriõppe erialakirjeldusi ning ma ei oska pakutavast tegelikult endale leida huvipakkuvat teemat. Filosoofiadoktor, mitte lihtsalt PhD vaid konkreetselt filosoofia PhD, oleks väga turvaline tee, kuid kas ka praktiline?
Majandust võiks õppima minna küll. Selleks võib läbida üheaastase "vahekursuse" et saada vastav magistrikraad või siis kandideerida otse doktoriõppesse. Teoreetiliselt on see võimalik. Meie majandushariduse taset ei oska ma aga hinnata - maailm muutub praegu väga kiiresti ning kui filosoofias võib aastakümnete ja -sadade taguseid teooriaid õpetada, on selliste kasutegur majanduses väga väike. Kas meie ülikoolid ja õppejõud nende all suudavad pakkuda kvaliteetset majandusharidust? Tühja sest paberist, kasu peab asjast olema. Kui juba praktiline eriala valida, pole mõtet seal (aegunud) teooriatesse seisma jääda. Filosoofias, jah, võib - kuid sealgi on mul siiani olnud eesmärgiks oma tööga praktilist kasu tuua - kirjutada kokku midagi sellist, mis reaalselt aitabki maailmast paremini aru saada ja selle veidruseid ära kasutada.
Või minna midagi hoopis kolmandat õppima, tagasi bakalaureusetasemele? Õigusteadust näiteks, see tundub popp olevat. Mitte et see põhjuseks oleks - juurat olen tahtnud juba põhikoolist saadik õppima minna, ajalooeksami leebelt öeldes tagasihoidlik tulemus tõmbas sellele ideele aga kriipsu peale.
Klassivend, nimesid nimetamata, mainis et olles doktorikraadi kätte saanud ei läheks ta ülikooli, kui ta praeguse kogemusega (miinus teadmised) saaks uuesti valida. Põhjuseid oli mitmeid, neist ühega oskan ma vastavat kogemust omamata nõustuda - kõrghariduse mudel tundub olevat piirav ja suunav, mitte arendav. Andekad noored (ma ei viita endale, kuid mind võib selles mudelis näitena kasutada) kapseldatakse konkreetse eriala piiratud ressursside maailma, kusjuures gümnaasiumi lõpus tehtud erialavalik on reeglina kõike muud kui informeeritud. Tundub, et seda eriala võiks olla huvitav õppida (või et lõpetamise järel saab palju pappi vms põhjendus). Tihti väliste mõjutuste tulemusena mingile erialale spetsialiseerunud noored ei saagi kunagi teada, mis oli teiste valikute taga. Üldjuhul on seal küll samasugune piiratud maailm nagu enda erialalgi, kuid teoreetiliselt võib mõni neist maailmadest olla sobilikum. Teaduskonnad, osakonnad, õppetoolid kipuvad omavahelist koostööd vältima - interdistsiplinaarsus on pigem sõnakõlks kui reaalne olukord.
Muidugi on vahva nime järele PhD kirjutada, aga see ei saa olla eesmärk omaette. Praktilised erialad tunduvad olevat tegelikult üsna ebapraktilised. "Pehmed" erialad, nagu näiteks filosoofia, on viimasel ajal üldse põlu alla sattunud - sest Eestil on vaja oma Nokiat ja on ju ilmselge (?) et see mõeldakse välja matemaatikute, mitte sotsiaal- või humanitaarteadlaste poolt.
Tunnen sisemas tugevat soovi ennast edasi harida, kuid mul on tõsiseid raskusi suuna valikuga. Praegusel hetkel ees olev suund, filosoofiamagister, vajab aga tänu Bolognale motivatsioonisüsti ning mul ei ole aimugi, kust ma selle leian.