Minu esimene fotokott oli Crumpleri õlakott, mida D70 tarbeks koos Sepaga ostmas käisime. Isegi värv sai vist tookord sama, mistõttu leppisime kokku, et samal ajal samas linnas selle kotiga ringi ei kola. Tol ajal elasime me veel eri linnades ...
Kott on hetkel muidu alles ja täitsa pakkuda, kui kellelgi huvi.
Ajapikku sai aga selgeks, et kui mul on kaasas kaamera, siis sageli tuleb kampa ka läpakas - too Crumpler aga, mis mugavuse ja polsterduse poolest täispunktid sai, ei mahutanud läpakat kohe kuidagi ära.
Hädast päästis ajutiselt (ehk umbes 2 aasta jooksul) välja minu praeguseks vägagi teeneline O'Neill läpakakott, kuhu ma südame värisedes ikka kaamerat-objektiivi kah mahutada püüdsin. Niisama käikudel niisama, reisidel jopede-särkide sisse mähitult. Korra on sinna mahtunud suisa kaks keret (D70 ja D300) ning neli objektiivi, mis koti suurust ja esmast otstarvet silmas pidades oli väga eesrindlik tulemus.
Hirm kaamera tervise pärast, kuigi ma seda nagu last hoidsin, pluss mõned kosmeetilised probleemid (irdunud "tõmblukutõmbajad" ja veekindlust kaotav lukk) saatsid mind poodi uut otsima. Eeltöö tulemusena oli selge, et meie kaubandusvõrgus on eelkõige Tamraci, Lowepro, Kata ning Crumpleri kotid. Minu silmale võikaid NG kotte ma isegi ei kaalunud mitte.
Täna sai poes katsutud-mõõdetud-uuritud kõiki nelja ülalnimetatut. Crumpler oli mõnus ja kindlustunnet sisendava polstriga, kuid suuruse poolest pakkus mulle endale konkurentsi. Kata kotid, hoolimata võimalusest valida imeline tulnukaroheline viimistlus, ei jätnud päris seda muljet, mida fotokotilt ootaks. Mugavus jättis soovida.
Sõelale jäid lõpuks Lowepro Fastpack 250 ning Tamrac 3385. Mõlemal oli küljelt avamise võimalus, Tamraci eeliseks oli võimalus avada kaameraosa küljelt vaid osaliselt, nii et kaamera saab kätte, kõik muu samas taskus jääb aga suletuks. Lowepro lukud avanesid lõpuni ning hoogsama tõmbamise korral võiks ilmselt viia kildudeni. Lisaks oli Tamrac suurem (Fastpack 350 oleks ehk samas klassis olnud, kuid seda poes polnud) ning poole katsumise pealt avastatud võimalus fotovarustuse osa *täielikult* eemaldada, nii et kotist saab tavaline läpaka-seljakott, oli oluline argument. Läpakatasku puhul oli minu jaoks oluline ka võimalus avada seda eraldi lukust, nii et lennujaamas ei peaks poolt elu lauale laduma, selleks et läpakat kätte saada.
Välimuse poolest meenutab Tamrac sellist keskmist seljakotti, fotolisus silma ei torka, kui muidugi Tamraci logo mitte arvestada. Lowepro muutus iga vaatamisega üha amišilikumaks. Ma ei tea miks, aga vaadates meenusid amišid. Ja juuksekrunnid. Freud that!
Paari nädala pärast, kui kott on üle elanud viis lennujaama ja seonduvad riigid, saab valiku õigsuse suhtes järeldusi teha. EA lende ei julge enam võtta, sinna ei mahuks Zewa Softise pakk kah enam käsipagasisse ju.
