Recently in Filmid Category

Minu selleaastane PÖFF lõppes ootamatult ja kahjutundega juba 6. detsembril, kui õhtune palavik järgmise päeva plaanid uppi lõi.

Kodu oli esimeses pooles head huumorit ning teises pooles kamaluga ängi pakkuv film. Veider perekond, veider maja, tuttavad emotsioonid. Mulle meeldis see, kuidas perekond esimese auto saabumist ootas ning see, kuidas nad üle tee põllul piknikul käisid. Kuidas aga kiirteed ületada? Väljapakutud lahendus (mis siis vaheaja lõpuni selliseks pidi jääma) oli tobe, kuid samas ääretult realistlik - sest mida muud neil üle jäi? Filmi lõpp oli ehk ülemäära sümbolistlik, eristudes filmi tragikoomilisest igapäevaelust ning püüdes seda tõsta kunstiliseks filmiks.

Koer pureb koera, verine kuid siiski vaoshoitud film. Võikamatest stseenidest näidati vaid sissejuhatust ja lõpptulemust, kogu saagimine-hakkimine jäi kaadri taha, isegi karjeid ei kuulnud korralikult. Must maagia, mille ümber filmi üks põhiliine keerles, ei tundunud üllatuslikult üldsegi ülapakutud või ebareaalne - täiesti korralikult sulandus see sealsesse olustikku ning mulje jäi, et tegemist on pigem tavapärase kui erandliku teemaga. Kui üldine tempo oli pigem aeglane, siis filmi lõpp kiirenes järsult ja pakkus tõepoolest, nagu ka tutvustuses mainitud, kirsiks tordile näha seda armukadedat meest, kes kogu filmi ajal närvilisi telefonikõnesid tegi.

Viimaseks filmiks jäi Tsoon, mida soovitan võimalusel kindlasti vaadata. Klassivahed, korruptsioon, heaoluühiskond keset üldist vaesust ja viletsust. Raha annab selles maailmas õiguse mitte ainult tara taha eralduda, vaid ka seadusi oma äranägemise järgi tõlgendada ning lahendusena omakohtu teed minna. Paralleele tekkis kohati Eliitrühmaga, kus samuti eri maailmade kokkupõrge probleemideni viis. Kahjuks tekkis paralleele ka Eesti igapäevaeluga, kus rahajõmmide jaoks on seadused laia kaarega pealekusemiseks ning "paremaks" saadakse mitte olemuse, vaid rahakoti järgi. Filmi üks kõrvaltegelastest, aktiivne naisterahvas, oleks parteiajastul ilmselt kolhoosi hirm olnud. Vahet aga pole, kas korraldatakse vaeste või rikaste elu - ikkagi on paar aktivisti, kes teised oma taktikepi järgi tantsima panevad. "Ka rikkad on lambad," parafraseerides üht ammust seriaalipealkirja.

Käisin õhtul vaatamas filmi Kahe jalaga hobune. Seansi lõppedes olin sõnatu.

Ma ei mäleta, millal viimati nägin nii muserdavat filmi. Tõsiselt rusuv, raske, karm. Teine film selleaastasel PÖFF-il, kus saalist lahkus üle paari inimese - seekord ilmselt mitte filmi igavuse, vaid jõhkruse tõttu.

Ma ei tahaks samas kirjeldusega ka üle pingutada - ei olnud filmis ei verd ei soolikaid ei lapsetappu. Üldvisuaalilt ja psühholoogilisest aspektist aga saadi väga hästi hakkama, verd polnudki vaja näidata.

Ühelt poolt jah, inimese loomastumine. Küsimusega, et kumb peategelastest siis ikkagi loomastus - ratsu või ratsanik?

Teiselt poolt aga võiks ju väita, et tegemist oli lastega. Kas nad ikka andsid endale aru, mida nad teevad, või olid nad lihtsalt karmides oludes kasvama pidanud lapsed, kelle puhul parmult tiibade rebimine veidi teistsuguse väljundi leidis. Lapsed on julmad, see ei ole üllatus - ja kohati on nende julmus lihtsalt julm ausus ning tõepoolest ka loomaliku poole realiseerumine.

Mis ehk filmi juures rohkem häiris, kui laste käitumine, oli täiskasvanute näiline nõustumine selle kõigega. Isegi toetamine, kaasa aitamine - kuni lõpu absurdsusteni välja. Miks? Kuidas nii saab? Need olid filmi kestel küsimused paljude vaatajate jaoks, ma usun.

Seda filmi ei oska ma soovitada. Kui psühholoogiliselt rusuvad filmid seeduvad, võib vaatama minna. Positiivset emotsiooni sellest filmist ei saa, päris sillale ennast ka küll ei aja. Kohatine sürreaalsus ajab filmi lõpuks juhtme kokku.

Eldorado, kohati vildaka huumoriga road movie, oli üllatavalt hea. Oli kohti, kus terve saal naerda möirgas, oli kohti kus mõtlik vaikus maad võttis. Hea meelelahutuslik film, tasub vaadata.

Kärbes, Vene olustikufilm, oli super. Olin filmi suhtes enne nägemist kahtlev, Priidu kommentaar PÖFF-il lehel veenis vaatama minema. Väga hea film. Kuigi žanrilt erinevad, jääb hiljuti suurteos Admiral sellele filmile minu silmis mõnevõrra alla. Ma ei saagi aru, mis värk sellega on - kas on Venemaa mõju meile olnud omal ajal nii suur, et nende muredega on kergem suhestuda kui muude kohati kaamost täis filmidega, sh Soome omad, või mis. Näitlejatööd olid head, filmi idee oli hea. Tasub kindlasti vaadata.

Teisipäev tõi ühe lahja (kuid mitte halva) ning ühe mõnusa filmi.

Armastus ja teised kuritööd oli tarbitav olustikufilm, mille kestel kõlas tubli 10 korda erinevatel viispidamistasemetel lauldud Besame Mucho - väga hea lugu, mis filmis oma tähenduse sai. Nagu filmi kirjeldus lubas, sarnanes filmi olustik kohati Eesti eluga umbes viisteist aastat tagasi. Elumaja allkorrusel asuv solaarium, mille eksistentsi ohustab lähedusse rajatav ostukeskus. Putka keset väljakut, mis finantside olemasolul palju vingema ... putka vastu vahetatakse. Kadunud armastus ja võidetud armastus - mälestused, kahetsused, üritused ... ja otsused. Konkurents, mis algsetest lolli nalja mõõtmetest ootamatult tõsiseks muutub ning filmi lõpu süngetesse toonidesse mähib. Film ei olnud kuigi eriline - järgmisel päeval nähtud Vene olustikufilm jättis palju sügavama mulje. Samas oli tegemist nauditava vaatamisega, ehk ajast kahju pole.

Hong Kongi filmi Varblane läksin vaatama Hong Kongi enda pärast. Tahtsin vilksamisi näha neid tänavaid, neid vaateid; kogeda äratundmisrõõmu. Läksin filmi vaatama hoolimata Trashi trashivast kommentaarist PÖFF-i lehel, sest väited stiilis "Kui sulle see film meeldib, siis ei tea sa arvatavadsti midagi tõelisest Hong Kongi kinost" on liiga absoluutsed, et sisu omada. Film oli meelelahutuslik ja positiivne. Kohati segane, kuid ennast lõpuks siiski selgitav läbi kultuuri omapärade selgitamise. Nagu ka teised on märkinud, oli filmil hea visuaal (oli väga ilusaid kaadreid, väga huvitavaid kaadreid, väga põnevaid kaadreid). Nauditav visuaalne mäng. Ka taustamuusika oli nauditav, tõmmates justkui filmist välja ebavajaliku tõsiduse ning jättes alles mängulisuse. Kohati meenutas film Prantsuse vanemaid komöödiaid, mis mänglesid kohatise klounaadi ja helemusta huumoriga. Kindel soovitus võimalusel vaadata.

Kolm ahvi, kirjelduse ja auhindade järgi paljulubav film oli minu hinnangul puhas jama. Esimene film minu jaoks selleaastasel PÖFF-il, mille seansilt inimesed lahkusid. Film venis nagu tatt ja kohati huvitav kaameratöö seda ei kompenseerinud. Mingisugust varjamist või salapära filmis polnud - tulemus oli etteaimatav.

Filmi keskseks sümboliks jäi minu jaoks korter, kus suur osa tegevusest toimus - pikka aega perekonna koduks olnud paik, kus ka nende poeg on üles kasvanud ning kelle "märgid" on korteris jäädvustunud. Mõlema poja märgid, tegelikult. Sellepärast ehk oligi ema ... emm ... ebadiskreetsus ehk poja jaoks topelthäiriv.

Üldiselt aga seda filmi ei soovita - nagu ütlesin, kohatine kunstipärasus ei kompenseeri sisutühjust ja mõttetut venimist. Saast. Saaaaaaaaaaast.

Eliitrühm, Brasiilia-Argentiina film, oli ootuspäraselt hoogne, väga hea helitausta ning huvitavate ideedega. Karm, realistlik, põnev, mõtlemapanev. Soovitan soojalt kõigile, kelle jaoks vägivald filmides talutav on. Kõik, mis toimus, oli seletatav - nagu igapäevaeluski. Töö ja kodu konflikt, naise hirm ja mehe missioon. Heaolunoorte naiivsus, agulinoorte verine elu. Mõlemad grupid vajavad teineteist - ja mõlemad kannatavad.

Esimene ööfilm, Jaapani animatsioon Vexille, oli väärt seda, et 12-ks Kosmose saali jääda ning kella 2 paiku öösel kodu poole kõndida. Oakenfoldi helitaustaga ulmekas, mis koondas minu jaoks mitmeid varem nähtud ideid (kasvõi need "kõrbeussid", eksole), tehes seda samas maitsekalt. Mulle meeldivad ulmekad, mulle on alati meeldinud multikaid vaadata :P (Keerutame saba!) ja kui need kaks kokku saavad, on pidu meie õuel. Muhe vaatamine, soovitan.