Nosin siin tasakesi šokolaadikooki ja seedin linnamuljeid.
Ühistranspordi paberipiletite süsteem on neil võimatult keerukas - pead valima, mitu "lüli" iga sõidu puhul ära augustada. Kiibiga piletid on aga lihtsad, põms nagu Londonis - piiks ja korras. Turistidele pakutakse võimalust ainult lennujaamast osta ühistranspordikaardi ja lennujaam-kesklinn piletite komplekt. Kesklinna saamiseks kasutatav pilet tuleb enne rongile minemist ära valideerida - selle jaoks on enne platvormile viivat eskalaatorit kohe seal kõrval selline madal kollane kastikene. Seal saabki. Mina esimese hooga ei leidnud.
Linnas nägi päris mitut seljakotireisi-paarikest. Hakkasin mõtlema, et kas sedasorti reisimisviis on ikka hea ja tore? Sesmõttes et ööbitakse sellisel juhul enamasti odavamates öömajades (sh hostelid), eelarve on üleüldse pigem väga tagasihoidlik kui mitte ning suure osa ajast kantakse oma kraami kaasas nagu nälkjas koda. Sellise reisimise juures küll näeb väga palju, aga kas ka kogeb? Parimad kogemise reisid on sellised, kus kohapeal on sõber, kes juhatab ja viib. Käiakse seal, kuhu turiste satub harvemini. Pubides-klubides-restoranides käimine ei ole ilmselt kah prioriteetne, mis aga hammustab kogemusest teise suure tüki küljest. Jääbki see nägemise "linnutamine", aga seda võiks ju ka NG programmi vaadates teha ... Mõistlikud seljakotireisijad, ma arvan, on sellised, kes kulutavad ebaolulisele (majutus näiteks) võimalikult vähe raha, sihtkoha-kogemust võimendavate tegevuste jaoks aga on eelarve mõistliku teinud. Vastutulevad piinatud näoga eksemplarid mõistlikena ei paistnud ning ma arvan et nende väsimus ei olnud tingitud punaste laternate piirkonna kohvikutes istumisest.
Noordermarkt Jordaan linnaosas oli täitsa vahva vabaõhuturg. Esmalt leidsin kanali ääres oleva platsi ja proovisin muheda papi müüdavat Vietnami loempiat, sealt eemale kõndides sattusin aga pika turutänava peale, mis platsilt kätte ei paistnud. Seal müüdi osaliselt sama kaupa, mis platsilgi, kuid lihatoodete müüjaid oli rohkem ning rohkem oli ka (sooja) toidu pakkujaid.
Sealt edasi kolasin suhteliselt juhuslikult, vahepeal turvalisuse piires ära eksides, kuid selle käigus sellistele tänavatele sattudes, kus elanikud turiste ainult telerist näinud.
Lilleturg, kuigi väidetavalt talviti suletud, oli täies hoos - koormate viisi sibulaid, aga ka lõikelilli. Turust teisel pool tänavat on hulganisti suveniiripoekesi ja ka vähemalt üks Smart Drugs pood. Ja sealt edasi Kalverstraat, mis on üks lõputu ostutänav, kombinatsioon Carnaby Streetist ja skandinaavia hõngust. Raske seletada. Kuidagi ongi nii, et Amsterdam meenutab igal sammul mingit muud linna, täna tundsin ära Londoni, Peterburi, Moskva, Stockholmi, Budapesti, Pekingi. Tänavad ja majad moodustavad kohati peaaegu identse koopia mõne teise linna mõnest piirkonnast.
Ahjaa, hommikusöögiks otsisin läänekanalite vahelt pagaripoe, mis tõi eredalt meelde eelmise reisi ühe hea mälestuse - imelised saiakesed. Tänane hommikusöök kordas ja täiendas seda kogemust kenasti.
Leave a comment