KÕIK ARVAMUSED VÕIVAD SISALDADA SPOILEREID. OLGE HOIATATUD.
Põhjakaar - äraütemata mõnus Norra film kohati mõnusalt äratuntavalt endavanuse noormehe (mehe? härrasmehe?) "peab"-rännakust. Pole päris kindel, mida ta soovib - peale selle, et ei ole rahul hetkeolukorraga. Purunenud unistused, maha jätnud tüdruksõber. Kutt tahab minema, aga samas kardab seda, kuhu ta teel. Teadmatus, kerge paanika. Aga vähemalt tal on keegi - poeg. Tuleb üles otsida. Viimane elukoht - suusamaja - põles "õnnetul kombel" maha, töö talle ei meeldinud. Miks siis mitte teele asuda. Põlevaid majakesi näeb selles filmis veel. Teisel korral vist rohkem kogemata kui esimesel. Nagu teel kohatud vanamees, kellel oli oma elu lõpp kenasti ära ülaneeritud, peategelasele ütles - alles poisike. Kohati lihtsameelne, enamasti siiras ning teel päriselt olulise poole. Soovitan.
Ericut otsides - tuleb teile ette pingelises olukorras kellegi poolt kobamisi midagi naljakat öeldut, mis paneb enamiku kohalolijatest närviliselt itsitama, kuid ei lahenda olukorra pingelisust? See film on sarnane - kohatised naeruturtsatused, mida film esile toob, ei märgi filmi headust. Ebausutav, kohati tobe, kohati igav. Jalgpalli teemat, mis võiks filmi päästa, ei ole kah piisavalt. Kuidagi närvilise mulje jätab. Ei soovita.
Janu - Korea õudukas. Miljöölt meenutab hästi natukene eelmise PÖFF-i justkui-lastefilmi "Lase õige sisse". Aga hästi natukene. See on film, mida peab ise kogema. Ja need detailsed helid ... Kes verd ei kannata, jäägu pigem koju. Seksi näidatakse kah. Mõningane varasem kogemus Aasia filmidega on ilmselt kasuks, et kohatised veidrused juhet lõpilikult kokku ei ajaks. Filmi lõpp ei vajunud ära, olles meeldivas harmoonias ülejäänud filmiga. Soovitan.
Leave a comment