Matemaatika mittearmastamisest

Ei, ma ei vihka matemaatikat.

Gümnaasiumis püsisin, kuigi alguses väikeste raskustega, kõige karmimas matemaatikarühmas, kus olid koos krõbedaid pähkleid armastavad tegelased. Õpetaja, ühtlasi meie klassijuhataja, oli kah hea. Ja see kõik kokku oli vahva.

Üks minu hea sõber, nutikas vend, on matemaatikas üsna tugev. Mitmed minu tuttavad, kes IT-s tegutsevad või seda alles õpivad, on suutnud ennast TÜ minu jaoks igavatest - mitte lihtsatest, kuid justnimelt igavatest - baaskursustest läbi vedada. Algoritmid ja andmestruktuurid. Diskreetne matemaatika. Algebra. Puuh ... Samas aga ülikoolis Tõnu Tamme ainetes loogikat õppida oli jällegi väga vahva.

Puhkusel sai ühes ööbimiskohas, imeline väike hotellike, kus igas toas väike raamatukogu, löödud lahti suvaline raamat suvaliselt leheküljelt. Ilukirjanduslik teos, mille ühe tegelase arvamuse kohaselt on lingvistid nagu matemaatikud, lihtsalt rumalamad.

Passikontrolli järjekorras seistes, kõrvalrivis kolm (ilmselt) India päritolu noormeest, kes olid minemas juurateemalisele võistlusele, mõtlesin selle peale, et tegelikult oleks päris tore väikese grupiga koos istuda ja millegi asjaliku kallal ajusid ragistada.

See asjalik ei saa aga olla matemaatiline probleem. Või õigemini saab, aga asja võlu kaoks liiga lühikese aja jooksul. Ma ei pea ennast matemaatikas nõrgaks, et suhtumist pelgalt selle arvele panna. Väike ajugümnastika matemaatilise probleemi kallal on värskendav. Aeg-ajalt.

Täna Grishamit lugedes jõudsid kõik need mõtted kusagil kuklas ühte punkti kokku.

Ma ei usu lõplikesse vastustesse. Iga distsipliin, kus on võimalikud lõplikud vastused, on tehislik. Matemaatika on ju samuti keel, lihtsalt väga konkreetsete reeglitega - miski, mis päriselus ei töötaks. Matemaatilise probleemi lahendamisele järgnev vau-effekt ei ütle meile midagi maailma või elu või inimeste kohta. See on sama, mis malemängus geniaalse kombinatsiooni sooritamine - tehniline täiuslikkus, mängu ilu, elegantsus - kuid kõike seda piiratud keskkonnas. Väljamõeldud keskkonnas.  Märkusena - nooremana olin ma malemängus päris tugev, kuna mul oli hea õpetaja, minu vanaisa.

Matemaatika peegeldab küll teatud määral elu, kuid vaid sel määral, mis on reglementeeritav. Mängureeglitega kontrollitav. Igasugune hälve on eksitus, mitte avastus.

Filosoofias ei ole lõplikke vastuseid. Keeleteaduses ei ole lõplikke vastuseid. Juuras ei ole lõplikke vastuseid. Elus ei ole lõplikke vastuseid. Ilmselt sellepärast läksingi ma õppima esimest, kaldusin õpingute käigus teiseni ja mõtlen hetkel paganama tõsiselt kolmandat õppima asumise peale.