aprill 2009 Archives

Minu esimene fotokott oli Crumpleri õlakott, mida D70 tarbeks koos Sepaga ostmas käisime. Isegi värv sai vist tookord sama, mistõttu leppisime kokku, et samal ajal samas linnas selle kotiga ringi ei kola. Tol ajal elasime me veel eri linnades ...

Kott on hetkel muidu alles ja täitsa pakkuda, kui kellelgi huvi.

Ajapikku sai aga selgeks, et kui mul on kaasas kaamera, siis sageli tuleb kampa ka läpakas - too Crumpler aga, mis mugavuse ja polsterduse poolest täispunktid sai, ei mahutanud läpakat kohe kuidagi ära.

Hädast päästis ajutiselt (ehk umbes 2 aasta jooksul) välja minu praeguseks vägagi teeneline O'Neill läpakakott, kuhu ma südame värisedes ikka kaamerat-objektiivi kah mahutada püüdsin. Niisama käikudel niisama, reisidel jopede-särkide sisse mähitult. Korra on sinna mahtunud suisa kaks keret (D70 ja D300) ning neli objektiivi, mis koti suurust ja esmast otstarvet silmas pidades oli väga eesrindlik tulemus.

Hirm kaamera tervise pärast, kuigi ma seda nagu last hoidsin, pluss mõned kosmeetilised probleemid (irdunud "tõmblukutõmbajad" ja veekindlust kaotav lukk) saatsid mind poodi uut otsima. Eeltöö tulemusena oli selge, et meie kaubandusvõrgus on eelkõige Tamraci, Lowepro, Kata ning Crumpleri kotid. Minu silmale võikaid NG kotte ma isegi ei kaalunud mitte.

Täna sai poes katsutud-mõõdetud-uuritud kõiki nelja ülalnimetatut. Crumpler oli mõnus ja kindlustunnet sisendava polstriga, kuid suuruse poolest pakkus mulle endale konkurentsi. Kata kotid, hoolimata võimalusest valida imeline tulnukaroheline viimistlus, ei jätnud päris seda muljet, mida fotokotilt ootaks. Mugavus jättis soovida.

Sõelale jäid lõpuks Lowepro Fastpack 250 ning Tamrac 3385. Mõlemal oli küljelt avamise võimalus, Tamraci eeliseks oli võimalus avada kaameraosa küljelt vaid osaliselt, nii et kaamera saab kätte, kõik muu samas taskus jääb aga suletuks. Lowepro lukud avanesid lõpuni ning hoogsama tõmbamise korral võiks ilmselt viia kildudeni. Lisaks oli Tamrac suurem (Fastpack 350 oleks ehk samas klassis olnud, kuid seda poes polnud) ning poole katsumise pealt avastatud võimalus fotovarustuse osa *täielikult* eemaldada, nii et kotist saab tavaline läpaka-seljakott, oli oluline argument. Läpakatasku puhul oli minu jaoks oluline ka võimalus avada seda eraldi lukust, nii et lennujaamas ei peaks poolt elu lauale laduma, selleks et läpakat kätte saada.

Välimuse poolest meenutab Tamrac sellist keskmist seljakotti, fotolisus silma ei torka, kui muidugi Tamraci logo mitte arvestada. Lowepro muutus iga vaatamisega üha amišilikumaks. Ma ei tea miks, aga vaadates meenusid amišid. Ja juuksekrunnid. Freud that!

Paari nädala pärast, kui kott on üle elanud viis lennujaama ja seonduvad riigid, saab valiku õigsuse suhtes järeldusi teha. EA lende ei julge enam võtta, sinna ei mahuks Zewa Softise pakk kah enam käsipagasisse ju.

Ei, ma ei vihka matemaatikat.

Gümnaasiumis püsisin, kuigi alguses väikeste raskustega, kõige karmimas matemaatikarühmas, kus olid koos krõbedaid pähkleid armastavad tegelased. Õpetaja, ühtlasi meie klassijuhataja, oli kah hea. Ja see kõik kokku oli vahva.

Üks minu hea sõber, nutikas vend, on matemaatikas üsna tugev. Mitmed minu tuttavad, kes IT-s tegutsevad või seda alles õpivad, on suutnud ennast TÜ minu jaoks igavatest - mitte lihtsatest, kuid justnimelt igavatest - baaskursustest läbi vedada. Algoritmid ja andmestruktuurid. Diskreetne matemaatika. Algebra. Puuh ... Samas aga ülikoolis Tõnu Tamme ainetes loogikat õppida oli jällegi väga vahva.

Puhkusel sai ühes ööbimiskohas, imeline väike hotellike, kus igas toas väike raamatukogu, löödud lahti suvaline raamat suvaliselt leheküljelt. Ilukirjanduslik teos, mille ühe tegelase arvamuse kohaselt on lingvistid nagu matemaatikud, lihtsalt rumalamad.

Passikontrolli järjekorras seistes, kõrvalrivis kolm (ilmselt) India päritolu noormeest, kes olid minemas juurateemalisele võistlusele, mõtlesin selle peale, et tegelikult oleks päris tore väikese grupiga koos istuda ja millegi asjaliku kallal ajusid ragistada.

See asjalik ei saa aga olla matemaatiline probleem. Või õigemini saab, aga asja võlu kaoks liiga lühikese aja jooksul. Ma ei pea ennast matemaatikas nõrgaks, et suhtumist pelgalt selle arvele panna. Väike ajugümnastika matemaatilise probleemi kallal on värskendav. Aeg-ajalt.

Täna Grishamit lugedes jõudsid kõik need mõtted kusagil kuklas ühte punkti kokku.

Ma ei usu lõplikesse vastustesse. Iga distsipliin, kus on võimalikud lõplikud vastused, on tehislik. Matemaatika on ju samuti keel, lihtsalt väga konkreetsete reeglitega - miski, mis päriselus ei töötaks. Matemaatilise probleemi lahendamisele järgnev vau-effekt ei ütle meile midagi maailma või elu või inimeste kohta. See on sama, mis malemängus geniaalse kombinatsiooni sooritamine - tehniline täiuslikkus, mängu ilu, elegantsus - kuid kõike seda piiratud keskkonnas. Väljamõeldud keskkonnas.  Märkusena - nooremana olin ma malemängus päris tugev, kuna mul oli hea õpetaja, minu vanaisa.

Matemaatika peegeldab küll teatud määral elu, kuid vaid sel määral, mis on reglementeeritav. Mängureeglitega kontrollitav. Igasugune hälve on eksitus, mitte avastus.

Filosoofias ei ole lõplikke vastuseid. Keeleteaduses ei ole lõplikke vastuseid. Juuras ei ole lõplikke vastuseid. Elus ei ole lõplikke vastuseid. Ilmselt sellepärast läksingi ma õppima esimest, kaldusin õpingute käigus teiseni ja mõtlen hetkel paganama tõsiselt kolmandat õppima asumise peale.