Kuidas raha järsku otsa saab?

Ma ei saa päris täpselt aru, kuidas ikkagi tarbijate ostujõud oluliselt vähenenud on. Ehk siis miks.

On hulk inimesi, kes on "majanduslanguses" kaotanud töö. Nende puhul on arusaadav, et kulutused vähendatakse miinimumini. Samas - kui suur protsent on neid inimesi Eesti tarbijate seas?

On kuulda olnud, et kodulaenuvõtjatel on elu raskem. Jah, kinnisvara väärtus on alanenud, osa raha makstakse justkui tühja, kuid laenu tagasimakse on siiski samas suurusjärgus mis varem. Või ei ole?

Inimese jaoks, keda pole tööandja majandusraskuste tõttu koondatud, ei ole ju väga palju muutunud. Mitmed asjad on tegelikult muutunud paremuse poole - näiteks kütus on oluliselt odavam, nii et autoomaniku (ja neid on meil Eestis palju) elu on läinud odavamaks. Toasoe on seevastu läinud mõnevõrra kallimaks.

Isegi kui varem osteti järelmaksuga jne - see laenuraha on jätkuvalt samas suurusjärgus kallis nagu varemgi.

Otsin seda loogikat, millele tuginedes väidetavalt inimeste ostujõud on oluliselt vähenenud ning sunnib seetõttu kaupmehi allahindlusi tegema ja ajakirjandust meeleheitlikult pasundama meie raskest elust.

Jah, ma olen nõus sellega, et inimesed on muutunud ettevaatlikumaks. Kas põhjuseks ongi siis teadmatus ja hirm tuleviku ees, mitte reaalne ostujõu vähenemine?

Kui see on nii, siis mida teevad need ettevaatlikud inimesed selle rahaga, mille nad varem ära kulutasid, kohati ka raiskasid? Koguvad sukasäärde? Hoiavad pangas? Väärtpabereid keskmine inimene hetkel vast pigem ei osta, pankade makstavad hoiuseintressid on aga väga madalad. Tähtajalised hoiused ehk? Või aidatakse selle rahaga raskustesse sattunud sugulasi-tuttavaid?

Mind huvitab see, mis saab siis, kui nende tööd mitte kaotanud inimeste ebakindlus asendub turvatundega - teadmine, et minu tööandjal läheb normaalselt, minu töö jääb alles. Ja et kunas see juhtub. Sel hetkel peaks kaupmeeste käibed rekordkõrgustesse tõusma.