jaanuar 2009 Archives

Täna toimus Arctic Evening, mis on äärejooni pidi seotud juba mõnda aega toimuva Open Coffee üritusega.

Ma ei usu sellistesse üritustesse. Seni kuni pole edu näinud, ei usu. Ja seni pole näinud.

Eesti on väike. Väga väike. Kõik tunnevad kõiki, jätkuvalt. Oma valdkondades on nimed, keda enamik teavad, ning siis need ülejäänud. Tulemusi, kusjuures, saavutavad just need nimed - olgu siis tulemused head või kesised. Nimi loeb.

See, kui JL sama kandi meest TR-i Edicy esitluse järel jabura küsimusega õnnistab, seejuures tugeva "oh ma olen ise nii vinge tegija" suhtumisega, siis see on piinlik ja nõme. Illustreerib see aga samas olukorda hästi.

Nendel üritustel käivad koos peamiselt IT valdkonna tegijad, kes suudaks kas ise või heade sõprade abiga realiseerida enamiku neist ideedest, mida presenteeritakse. Seetõttu on toore ideega sinna tulemine kahtlane - kui ideel on jumet, kuid idee autoril puudub finants, võib igaüks osalejatest selle idee üles korjata ning kiirelt realiseerida, idee autori skeemist  välja jättes. Ehk siis ohtlik. Küpse ideega nendel üritustel käimine on samuti kahtlane - milleks? Lahenduse tutvustamiseks? Enamik osalejatest ei ole ilmselt selle teenuse sihtrühm (sest laia levikut taotlevad ideed on mõeldud "tavalistele inimestele"). Isegi kui ollakse sihtgrupp, on seni nähtud esitlustest väga keeruline aru saada, mida öelda tahetakse. Ekstreemsusteni välja, kus viieminutilise esitluse lõpus on esimene küsimus publikust "Aga mis see on, mida te pakute?".

Veelkord - Eesti on väike. Pärast ametliku osa lõppu jäävad omavahel tihti vestlema juba vanad tuttavad, mitte üksteist üritusel leidnud inimesed. Eranditega, muidugi. Suurem osa sotsialiseerumisest tehakse ära juba ametliku osa ajal, kusjuures seekordse ürituse moderaator ei suutnud inimesi korrale kutsuda, mistõttu oli paneeldiskussioonis osalejate kuuldavus vilets ja osa jutust läks kaduma.

Harva on esitluste juures märgata entusiasmi - silmad lihtsalt ei sära. Rohkem sellised "ostke meie imetolmuimeja, superhea, ainult 25 000 krooni" esitlused. Ja kui küsitakse, et miks see tolmuimeja on parem kui odavamad (või tasuta) alternatiivid, on vastus stiilis "see pakub lisaväärtust" või "sest see on lahe". Mis lisaväärtust? Selgita, mees, selgita. Uuri, millega küsija firma tegeleb ning kohanda oma vastus tema jaoks. See, et sa oled huvitava idee realiseerimise peale aega kulutanud (ning praeguseks võib-olla ka mõne kliendi leidnud), ei tee sinu toodet või teenust veel ilmtingimata huvitavaks.

Eesti kontekstis on ideedena märgata pigem olemasolevate kopeerimist-kohandamist, nagu Allan Martinson mainis. Need ei ole seksikad lahendused, millest oleks huvitav kuulda.

A  kordas täna üle - raha on maailmas navaalom. Ideedest on puudus. Tulla kaheldava ärieetikaga ühiskonnas lagedale ideega, mis sinult ära võidakse napsata ... no ma ei tea. Kas on tegelikult kah reaalne, et hea idee omanikud ei suuda leida sõpru-tuttavaid, kelle abiga see realiseerida, ning vajavad selle asemel igasuguste inkubaatorite jms abi?

Minu arvates Eestis selliseid üritused ei tööta. Riikides, kus kontaktide loomine on keerulisem (kasvõi USA), on asjal jumet - kohal viibib inimesi, kes saavad sind tutvustada inimestega. Tekib sünergia. Eestis aga on sinu idee realiseerumisele kaasa aidata suutev inimene ilmselt käinud sinuga samas lasteaiarühmas või klassis, või siis on ta sinu õemees.

Kunagi, tegelikult veel üsna hiljuti uskusin seda, et reiside puhul on üheks oluliseks "meeldivustekitajaks" fakt, et oskad kohalikku keelt. See on põhjus, miks mulle meeldib väga London ja ma tunnen ennast hästi Peterburis. Või nii ma arvasin.

Eelmise suve reis Hiinasse näitas, et teooria ei pea paika. Mandarini keeles oskasin ma sinna jõudes öelda vaid "Tere" ning reisi lõpuni ei suutnud ma aru saada, kuidas ikkagi "Aitäh" päriselt kõlab - igas linnas ja omakorda linnaosas hääldati seda erinevalt. Hong Kongis tundsin ma ennast veidi vähem kodus, aga seal läks muidugi suur osa ajast poodides seiklemisele. Pekingis oli oluliselt rohkem aega ning väikesed killud, mis aeg-ajalt meenuvad, jätavad hinge mõnusa rahulolutunde - olgu mälestused siis linnapargis õhtuti tantsivatest-laulvatest koduperenaistest, lõunapausi ajal rividrilli tegevatest teenindajatest või õhtuhämaruses peatänava raamatupoe trepil puuviljatarretise söömisest. Korduvalt.

Mida see aga tähendab? Kas seda, et igal pool mujal on parem kui seal, kus ma hetkel olen? Rääkides Tallinnast, siis võib-olla küll. Ma ei ole siiani leidnud õigustust Tallinna näivale pretensioonikusele (ning maailma mastaapides absurdsetele kinnisvarahindadele jne). Või on põhjus hoopiski sellest, et tegelikult tunnen ma ennast praktiliselt kõikjal hästi ning sisemine soov rännata on tingitud peamiselt seiklusjanust, ei millestki muust?

See uus teooria, mis tegelikult muudab mu kõigesööjaks, võib isegi paika pidada. Kohad, kus ma ei tunne ennast hästi, on jätnud mulle igava mulje. On väga võimalik, et mitmed neist on tegelikult väga vahvad (välja arvatud ehk Helsinki, millest on mul raske põnevust uskuda), kuid ma pole lihtsalt lainele sattunud.

Kui järele mõtlema hakata, siis ei tulegi neid igavaid kohti väga palju meelde. Juba mainitud Helsinki, siis ka Tallinn (mille juures, ma olen leidnud, on mere lähedus harva positiivne ning tihti negatiivne - tehke mereäärsed alad korda, kurat võtaks) ... Riia on selline 50/50 - linnaga on seotud mitmeid mõnusaid mälestusi ning klubid on seal OK, aga midagi jääb puudu ... Okei, ütleme et Riia pole igav, seal on teine oluline miinus - söök on valdavalt nigel. Välja sööma minnes on minu (hetkel täiesti meelevaldselt leitud numbritega) statistika järgi 1 koht 20-st selline, kuhu oleks nõus tagasi minema.

Jah, võib öelda, et kulinaarsed mälestused mängivad kogemustes olulist rolli. Helsinkis on OK söögikohti küll, aga kõik on ikkagi kuidagi nii ... igav. Pekingi kohta ei saa küll vist keegi öelda, et sealne toitlustusmaastik igav või ühekülgne on. Isegi Inglismaa, kuhu tavaliselt ei minda toiduelamusi otsima, on paljude kogemustega meeldivalt mälestustesse jäänud. Kuhu ma nüüd jäingi ...

Et meil oli nimekirjas mereäärt raiskav Tallinn, igavusest pakatav Helsinki ... hmm. Ongi vist kõik. Isegi imelikud läbisõidukohad nagu Calais on pakkunud piisavalt palju põnevat, et positiivselt meelde jääda.

Tundub, et olengi (pea-aegu et) kõigesööja. Ära sa märgi.

Postimees kirjutab, et Marks & Spencer avab Eestis oma kaupluse.

Ühelt poolt on kahju - M&S oli minu jaoks üks Londoni "atraktsioonidest" - pood, kust ma olen viimastel aastatel päris palju riideid ostnud. Suur valik, hea asukoht, meeldiv teenindus. Londoni "pärisosa". See kaob nüüd justkui ära.

Teiselt poolt on muidugi hea - Budapestis olles leidsin ma M&S poest mitmeid huvipakkuvaid asju. Võrreldes muude poodidega samades kaubanduskeskustes oli valik minu silmale ja kerele parem - nüüd siis saab see valik olema ka meil kohapeal. Hinnad, kui uskuda Vilniuse ja Budapesti poodide taset, peaksid jääma mõistlikkuse piiridesse. Sõber leidis ka näiteks Hong Kongi M&S-ist päris hea valiku. Igal pool on poed olnud üsna väikesed, valik võrreldes UK poodidega väiksem, aga ikkagi on asjalikke asju olnud.

Kommenteerigu inimesed kuidas tahavad - keskealiste pood või mitte :) Viisakad riided (ülikonnad, triiksärgid, mantlid jne) on seal heas valikus ja hea hinnaga. Aluspesu ja sokid on kvaliteetsed ja hea hinnaga. Suvised riided (linased särgid, püksid jms) on heas valikus ja hea hinnaga.

Tegelikult on viimasel ajal päikest üsna harva näidatud. Mine või mujale otsima.

KLM-il on käimas sooduskampaania, pärliteks Mehhiko (alla 8000) ja LA (alla 8000). Quantas pakub võimalust sõita Londonist läbi Aasia Austraaliasse ja Uus-Meremaale. Arvestades naela praegust kurssi, on näiteks suund London - Hong Kong - Sydney - Tokyo - London hinnaga umbes 15 000 krooni. Mõlema pakkumise puhul on kõige mõistlikum (lubatud) reisiperiood maikuus. Päike jõuab selleks ajaks ilmselt ka Eestisse juba tagasi, kuid suvise Jaapani-reisi plaani võiks ehk hoopiski Austraaliaga ühendada ning maikuus ära käia. Puhkusepäevadest jääb ilmselt väheks selle jaoks, et veebruaris veel mõnes Mehhiko vähemasustatud rannas paar nädalat vedeleda. Tahaks küll.

USA-st tellitud raamatud jõudsid kohale, kõik 10 kilo. Lisaks Potteri viimasele, mis mul häbiväärsel kombel siiani lugemata, on saadetise hulgas peamiselt hariva sisuga teoseid - NLP, projektijuhtimine, muudatuste juhtimine, majanduskriiside ja -tõusude analüüs. Kui ma hetkel PDF-is loetava Mystery raamatu läbi saan, võib uue portsu kallale asuda. Kui just enne seda magistritööd ette ei võta, milleks õnneks on hakanud motivatsiooni juba tekkima. Rahulolutunne sellega näitab, et ise ma vist ikka tahan selle asja lõpuni ära teha. Lahtiseks jääb ikkagi see, mis peale kaitsmist edasi saab - kas (ja kus) edasi õppida.

Tehniliste uudiste vallast tasub ära märkida, et SonyEricssoni Xperia on umbes kuu aja pikkuse kasutamisperioodi jooksul jätnud oodatust parema mulje. Päev otsa WiFi-s temaga ei istu, aku sureb enne ära, kuid põhimõtteliselt on meilindus-veebindus täiesti adekvaatne ning väljalibisev mini-qwerty klaviatuur uskumatult, tõesti uskumatult mitteebamugav kasutada. Minu töntsid pöidlad leiavad klahvid kergelt ning vajutamisel ei kaasatagi kõiki lähiümbruse klahve improvisatsioonilistes variatsioonides.

Ma ei saa päris täpselt aru, kuidas ikkagi tarbijate ostujõud oluliselt vähenenud on. Ehk siis miks.

On hulk inimesi, kes on "majanduslanguses" kaotanud töö. Nende puhul on arusaadav, et kulutused vähendatakse miinimumini. Samas - kui suur protsent on neid inimesi Eesti tarbijate seas?

On kuulda olnud, et kodulaenuvõtjatel on elu raskem. Jah, kinnisvara väärtus on alanenud, osa raha makstakse justkui tühja, kuid laenu tagasimakse on siiski samas suurusjärgus mis varem. Või ei ole?

Inimese jaoks, keda pole tööandja majandusraskuste tõttu koondatud, ei ole ju väga palju muutunud. Mitmed asjad on tegelikult muutunud paremuse poole - näiteks kütus on oluliselt odavam, nii et autoomaniku (ja neid on meil Eestis palju) elu on läinud odavamaks. Toasoe on seevastu läinud mõnevõrra kallimaks.

Isegi kui varem osteti järelmaksuga jne - see laenuraha on jätkuvalt samas suurusjärgus kallis nagu varemgi.

Otsin seda loogikat, millele tuginedes väidetavalt inimeste ostujõud on oluliselt vähenenud ning sunnib seetõttu kaupmehi allahindlusi tegema ja ajakirjandust meeleheitlikult pasundama meie raskest elust.

Jah, ma olen nõus sellega, et inimesed on muutunud ettevaatlikumaks. Kas põhjuseks ongi siis teadmatus ja hirm tuleviku ees, mitte reaalne ostujõu vähenemine?

Kui see on nii, siis mida teevad need ettevaatlikud inimesed selle rahaga, mille nad varem ära kulutasid, kohati ka raiskasid? Koguvad sukasäärde? Hoiavad pangas? Väärtpabereid keskmine inimene hetkel vast pigem ei osta, pankade makstavad hoiuseintressid on aga väga madalad. Tähtajalised hoiused ehk? Või aidatakse selle rahaga raskustesse sattunud sugulasi-tuttavaid?

Mind huvitab see, mis saab siis, kui nende tööd mitte kaotanud inimeste ebakindlus asendub turvatundega - teadmine, et minu tööandjal läheb normaalselt, minu töö jääb alles. Ja et kunas see juhtub. Sel hetkel peaks kaupmeeste käibed rekordkõrgustesse tõusma.