Kolm ahvi, kirjelduse ja auhindade järgi paljulubav film oli minu hinnangul puhas jama. Esimene film minu jaoks selleaastasel PÖFF-il, mille seansilt inimesed lahkusid. Film venis nagu tatt ja kohati huvitav kaameratöö seda ei kompenseerinud. Mingisugust varjamist või salapära filmis polnud - tulemus oli etteaimatav.
Filmi keskseks sümboliks jäi minu jaoks korter, kus suur osa tegevusest toimus - pikka aega perekonna koduks olnud paik, kus ka nende poeg on üles kasvanud ning kelle "märgid" on korteris jäädvustunud. Mõlema poja märgid, tegelikult. Sellepärast ehk oligi ema ... emm ... ebadiskreetsus ehk poja jaoks topelthäiriv.
Üldiselt aga seda filmi ei soovita - nagu ütlesin, kohatine kunstipärasus ei kompenseeri sisutühjust ja mõttetut venimist. Saast. Saaaaaaaaaaast.
Eliitrühm, Brasiilia-Argentiina film, oli ootuspäraselt hoogne, väga hea helitausta ning huvitavate ideedega. Karm, realistlik, põnev, mõtlemapanev. Soovitan soojalt kõigile, kelle jaoks vägivald filmides talutav on. Kõik, mis toimus, oli seletatav - nagu igapäevaeluski. Töö ja kodu konflikt, naise hirm ja mehe missioon. Heaolunoorte naiivsus, agulinoorte verine elu. Mõlemad grupid vajavad teineteist - ja mõlemad kannatavad.
Esimene ööfilm, Jaapani animatsioon Vexille, oli väärt seda, et 12-ks Kosmose saali jääda ning kella 2 paiku öösel kodu poole kõndida. Oakenfoldi helitaustaga ulmekas, mis koondas minu jaoks mitmeid varem nähtud ideid (kasvõi need "kõrbeussid", eksole), tehes seda samas maitsekalt. Mulle meeldivad ulmekad, mulle on alati meeldinud multikaid vaadata :P (Keerutame saba!) ja kui need kaks kokku saavad, on pidu meie õuel. Muhe vaatamine, soovitan.
Leave a comment