detsember 2008 Archives

Seis on selline, et mul on olemas 4+2 õppe bakalaureusekraad, mis siis on sisuliselt (vähem praktiliselt) võrdne 3+2 magistrikraadiga. Enne 3+2 süsteemi kehtimahakkamist asusin õppima 4+2 magistriõppes ning tulemuseks on see, et kõik ained on sooritatud, vaja veel kirjutada magistritöö. Ja mul on täielik motivatsioonipuudus.

Magistritöö kaitsmise järel saaksin ma magistrikraadi ... mis mul justkui juba olemas on. Ma saan kandideerida doktorantuuri ... kuhu ma saan tegelikult kandideerida ka praegu, kuigi meie osakond 4+2 bakalaureuseid sinna eriti lubada ei taha.

Minu õpingute teema - keelefilosoofia, konkreetsemalt keeleline relativism - on jätkuvalt huvipakkuv. Elu on muidugi selline, et töö ja logelemise kõrvalt on raske leida aega teemaga süvitsi edasi tegeleda, kuid huvi pakub see sellegipoolest ning vastavasisulisi artikleid (magistritöö jaoks) lugedes töötab mõte täisvõimsusel. Tõsiselt pakub huvi. Kas aga magistrikraad mulle midagi ka juurde annaks? Bakalaureusetöö oli praeguste bakalaureusetöö standardite järgi väga mahukas. Magistritöö tundub justkui asjatu vahelülina - kui üldse teemaga tõsiselt edasi minna, võiks hakata kohe doktoritööd kirjutama. Kui magistrikraad käes, võib motivatsioon edasi õppida hoopiski väheneda - kui aga kohe suurema tööga pihta hakata, on ka väljund asjalikum (doktoritöö vs magistritöö) ning sunnib pingutama. Vähemalt nii ma hetkel arvan.

Raske on leida motivatsiooni kirjutada töö, saamaks kraadi, mis mul juba olemas on.

Vaatasin ülikoolide doktoriõppe erialakirjeldusi ning ma ei oska pakutavast tegelikult endale leida huvipakkuvat teemat. Filosoofiadoktor, mitte lihtsalt PhD vaid konkreetselt filosoofia PhD, oleks väga turvaline tee, kuid kas ka praktiline?

Majandust võiks õppima minna küll. Selleks võib läbida üheaastase "vahekursuse" et saada vastav magistrikraad või siis kandideerida otse doktoriõppesse. Teoreetiliselt on see võimalik. Meie majandushariduse taset ei oska ma aga hinnata - maailm muutub praegu väga kiiresti ning kui filosoofias võib aastakümnete ja -sadade taguseid teooriaid õpetada, on selliste kasutegur majanduses väga väike. Kas meie ülikoolid ja õppejõud nende all suudavad pakkuda kvaliteetset majandusharidust? Tühja sest paberist, kasu peab asjast olema. Kui juba praktiline eriala valida, pole mõtet seal (aegunud) teooriatesse seisma jääda. Filosoofias, jah, võib - kuid sealgi on mul siiani olnud eesmärgiks oma tööga praktilist kasu tuua - kirjutada kokku midagi sellist, mis reaalselt aitabki maailmast paremini aru saada ja selle veidruseid ära kasutada.

Või minna midagi hoopis kolmandat õppima, tagasi bakalaureusetasemele? Õigusteadust näiteks, see tundub popp olevat. Mitte et see põhjuseks oleks - juurat olen tahtnud juba põhikoolist saadik õppima minna, ajalooeksami leebelt öeldes tagasihoidlik tulemus tõmbas sellele ideele aga kriipsu peale.

Klassivend, nimesid nimetamata, mainis et olles doktorikraadi kätte saanud ei läheks ta ülikooli, kui ta praeguse kogemusega (miinus teadmised) saaks uuesti valida. Põhjuseid oli mitmeid, neist ühega oskan ma vastavat kogemust omamata nõustuda - kõrghariduse mudel tundub olevat piirav ja suunav, mitte arendav. Andekad noored (ma ei viita endale, kuid mind võib selles mudelis näitena kasutada) kapseldatakse konkreetse eriala piiratud ressursside maailma, kusjuures gümnaasiumi lõpus tehtud erialavalik on reeglina kõike muud kui informeeritud. Tundub, et seda eriala võiks olla huvitav õppida (või et lõpetamise järel saab palju pappi vms põhjendus). Tihti väliste mõjutuste tulemusena mingile erialale spetsialiseerunud noored ei saagi kunagi teada, mis oli teiste valikute taga. Üldjuhul on seal küll samasugune piiratud maailm nagu enda erialalgi, kuid teoreetiliselt võib mõni neist maailmadest olla sobilikum. Teaduskonnad, osakonnad, õppetoolid kipuvad omavahelist koostööd vältima - interdistsiplinaarsus on pigem sõnakõlks kui reaalne olukord.

Muidugi on vahva nime järele PhD kirjutada, aga see ei saa olla eesmärk omaette. Praktilised erialad tunduvad olevat tegelikult üsna ebapraktilised. "Pehmed" erialad, nagu näiteks filosoofia, on viimasel ajal üldse põlu alla sattunud - sest Eestil on vaja oma Nokiat ja on ju ilmselge (?) et see mõeldakse välja matemaatikute, mitte sotsiaal- või humanitaarteadlaste poolt.

Tunnen sisemas tugevat soovi ennast edasi harida, kuid mul on tõsiseid raskusi suuna valikuga. Praegusel hetkel ees olev suund, filosoofiamagister, vajab aga tänu Bolognale motivatsioonisüsti ning mul ei ole aimugi, kust ma selle leian.

Tarbijakaitse pani Saku õllepakendeid sodima ja üle kleepima

Alkoholitootja otsustas seadust ignoreerida või tegi seda teadmatusest. Tarbijakaitseamet tegi neile olukorra likvideerimiseks ja seaduse täitmiseks ettekirjutuse, mis toob rikkujale kaasa parasjagu palju pusimist. Alkoholitootja on solvunud.

Kurjaks teeb selline ülbus.

Lisaks muidugi on artikkel kirjutatud vaimus "Tarbijakaitseamet on mõttetu norija".

Minu selleaastane PÖFF lõppes ootamatult ja kahjutundega juba 6. detsembril, kui õhtune palavik järgmise päeva plaanid uppi lõi.

Kodu oli esimeses pooles head huumorit ning teises pooles kamaluga ängi pakkuv film. Veider perekond, veider maja, tuttavad emotsioonid. Mulle meeldis see, kuidas perekond esimese auto saabumist ootas ning see, kuidas nad üle tee põllul piknikul käisid. Kuidas aga kiirteed ületada? Väljapakutud lahendus (mis siis vaheaja lõpuni selliseks pidi jääma) oli tobe, kuid samas ääretult realistlik - sest mida muud neil üle jäi? Filmi lõpp oli ehk ülemäära sümbolistlik, eristudes filmi tragikoomilisest igapäevaelust ning püüdes seda tõsta kunstiliseks filmiks.

Koer pureb koera, verine kuid siiski vaoshoitud film. Võikamatest stseenidest näidati vaid sissejuhatust ja lõpptulemust, kogu saagimine-hakkimine jäi kaadri taha, isegi karjeid ei kuulnud korralikult. Must maagia, mille ümber filmi üks põhiliine keerles, ei tundunud üllatuslikult üldsegi ülapakutud või ebareaalne - täiesti korralikult sulandus see sealsesse olustikku ning mulje jäi, et tegemist on pigem tavapärase kui erandliku teemaga. Kui üldine tempo oli pigem aeglane, siis filmi lõpp kiirenes järsult ja pakkus tõepoolest, nagu ka tutvustuses mainitud, kirsiks tordile näha seda armukadedat meest, kes kogu filmi ajal närvilisi telefonikõnesid tegi.

Viimaseks filmiks jäi Tsoon, mida soovitan võimalusel kindlasti vaadata. Klassivahed, korruptsioon, heaoluühiskond keset üldist vaesust ja viletsust. Raha annab selles maailmas õiguse mitte ainult tara taha eralduda, vaid ka seadusi oma äranägemise järgi tõlgendada ning lahendusena omakohtu teed minna. Paralleele tekkis kohati Eliitrühmaga, kus samuti eri maailmade kokkupõrge probleemideni viis. Kahjuks tekkis paralleele ka Eesti igapäevaeluga, kus rahajõmmide jaoks on seadused laia kaarega pealekusemiseks ning "paremaks" saadakse mitte olemuse, vaid rahakoti järgi. Filmi üks kõrvaltegelastest, aktiivne naisterahvas, oleks parteiajastul ilmselt kolhoosi hirm olnud. Vahet aga pole, kas korraldatakse vaeste või rikaste elu - ikkagi on paar aktivisti, kes teised oma taktikepi järgi tantsima panevad. "Ka rikkad on lambad," parafraseerides üht ammust seriaalipealkirja.

Käisin õhtul vaatamas filmi Kahe jalaga hobune. Seansi lõppedes olin sõnatu.

Ma ei mäleta, millal viimati nägin nii muserdavat filmi. Tõsiselt rusuv, raske, karm. Teine film selleaastasel PÖFF-il, kus saalist lahkus üle paari inimese - seekord ilmselt mitte filmi igavuse, vaid jõhkruse tõttu.

Ma ei tahaks samas kirjeldusega ka üle pingutada - ei olnud filmis ei verd ei soolikaid ei lapsetappu. Üldvisuaalilt ja psühholoogilisest aspektist aga saadi väga hästi hakkama, verd polnudki vaja näidata.

Ühelt poolt jah, inimese loomastumine. Küsimusega, et kumb peategelastest siis ikkagi loomastus - ratsu või ratsanik?

Teiselt poolt aga võiks ju väita, et tegemist oli lastega. Kas nad ikka andsid endale aru, mida nad teevad, või olid nad lihtsalt karmides oludes kasvama pidanud lapsed, kelle puhul parmult tiibade rebimine veidi teistsuguse väljundi leidis. Lapsed on julmad, see ei ole üllatus - ja kohati on nende julmus lihtsalt julm ausus ning tõepoolest ka loomaliku poole realiseerumine.

Mis ehk filmi juures rohkem häiris, kui laste käitumine, oli täiskasvanute näiline nõustumine selle kõigega. Isegi toetamine, kaasa aitamine - kuni lõpu absurdsusteni välja. Miks? Kuidas nii saab? Need olid filmi kestel küsimused paljude vaatajate jaoks, ma usun.

Seda filmi ei oska ma soovitada. Kui psühholoogiliselt rusuvad filmid seeduvad, võib vaatama minna. Positiivset emotsiooni sellest filmist ei saa, päris sillale ennast ka küll ei aja. Kohatine sürreaalsus ajab filmi lõpuks juhtme kokku.

Eldorado, kohati vildaka huumoriga road movie, oli üllatavalt hea. Oli kohti, kus terve saal naerda möirgas, oli kohti kus mõtlik vaikus maad võttis. Hea meelelahutuslik film, tasub vaadata.

Kärbes, Vene olustikufilm, oli super. Olin filmi suhtes enne nägemist kahtlev, Priidu kommentaar PÖFF-il lehel veenis vaatama minema. Väga hea film. Kuigi žanrilt erinevad, jääb hiljuti suurteos Admiral sellele filmile minu silmis mõnevõrra alla. Ma ei saagi aru, mis värk sellega on - kas on Venemaa mõju meile olnud omal ajal nii suur, et nende muredega on kergem suhestuda kui muude kohati kaamost täis filmidega, sh Soome omad, või mis. Näitlejatööd olid head, filmi idee oli hea. Tasub kindlasti vaadata.

Teisipäev tõi ühe lahja (kuid mitte halva) ning ühe mõnusa filmi.

Armastus ja teised kuritööd oli tarbitav olustikufilm, mille kestel kõlas tubli 10 korda erinevatel viispidamistasemetel lauldud Besame Mucho - väga hea lugu, mis filmis oma tähenduse sai. Nagu filmi kirjeldus lubas, sarnanes filmi olustik kohati Eesti eluga umbes viisteist aastat tagasi. Elumaja allkorrusel asuv solaarium, mille eksistentsi ohustab lähedusse rajatav ostukeskus. Putka keset väljakut, mis finantside olemasolul palju vingema ... putka vastu vahetatakse. Kadunud armastus ja võidetud armastus - mälestused, kahetsused, üritused ... ja otsused. Konkurents, mis algsetest lolli nalja mõõtmetest ootamatult tõsiseks muutub ning filmi lõpu süngetesse toonidesse mähib. Film ei olnud kuigi eriline - järgmisel päeval nähtud Vene olustikufilm jättis palju sügavama mulje. Samas oli tegemist nauditava vaatamisega, ehk ajast kahju pole.

Hong Kongi filmi Varblane läksin vaatama Hong Kongi enda pärast. Tahtsin vilksamisi näha neid tänavaid, neid vaateid; kogeda äratundmisrõõmu. Läksin filmi vaatama hoolimata Trashi trashivast kommentaarist PÖFF-i lehel, sest väited stiilis "Kui sulle see film meeldib, siis ei tea sa arvatavadsti midagi tõelisest Hong Kongi kinost" on liiga absoluutsed, et sisu omada. Film oli meelelahutuslik ja positiivne. Kohati segane, kuid ennast lõpuks siiski selgitav läbi kultuuri omapärade selgitamise. Nagu ka teised on märkinud, oli filmil hea visuaal (oli väga ilusaid kaadreid, väga huvitavaid kaadreid, väga põnevaid kaadreid). Nauditav visuaalne mäng. Ka taustamuusika oli nauditav, tõmmates justkui filmist välja ebavajaliku tõsiduse ning jättes alles mängulisuse. Kohati meenutas film Prantsuse vanemaid komöödiaid, mis mänglesid kohatise klounaadi ja helemusta huumoriga. Kindel soovitus võimalusel vaadata.

Kolm ahvi, kirjelduse ja auhindade järgi paljulubav film oli minu hinnangul puhas jama. Esimene film minu jaoks selleaastasel PÖFF-il, mille seansilt inimesed lahkusid. Film venis nagu tatt ja kohati huvitav kaameratöö seda ei kompenseerinud. Mingisugust varjamist või salapära filmis polnud - tulemus oli etteaimatav.

Filmi keskseks sümboliks jäi minu jaoks korter, kus suur osa tegevusest toimus - pikka aega perekonna koduks olnud paik, kus ka nende poeg on üles kasvanud ning kelle "märgid" on korteris jäädvustunud. Mõlema poja märgid, tegelikult. Sellepärast ehk oligi ema ... emm ... ebadiskreetsus ehk poja jaoks topelthäiriv.

Üldiselt aga seda filmi ei soovita - nagu ütlesin, kohatine kunstipärasus ei kompenseeri sisutühjust ja mõttetut venimist. Saast. Saaaaaaaaaaast.

Eliitrühm, Brasiilia-Argentiina film, oli ootuspäraselt hoogne, väga hea helitausta ning huvitavate ideedega. Karm, realistlik, põnev, mõtlemapanev. Soovitan soojalt kõigile, kelle jaoks vägivald filmides talutav on. Kõik, mis toimus, oli seletatav - nagu igapäevaeluski. Töö ja kodu konflikt, naise hirm ja mehe missioon. Heaolunoorte naiivsus, agulinoorte verine elu. Mõlemad grupid vajavad teineteist - ja mõlemad kannatavad.

Esimene ööfilm, Jaapani animatsioon Vexille, oli väärt seda, et 12-ks Kosmose saali jääda ning kella 2 paiku öösel kodu poole kõndida. Oakenfoldi helitaustaga ulmekas, mis koondas minu jaoks mitmeid varem nähtud ideid (kasvõi need "kõrbeussid", eksole), tehes seda samas maitsekalt. Mulle meeldivad ulmekad, mulle on alati meeldinud multikaid vaadata :P (Keerutame saba!) ja kui need kaks kokku saavad, on pidu meie õuel. Muhe vaatamine, soovitan.

Absurdistan oli täpselt selline, nagu nimest järeldada võiks. Mõnus, kohati absurdi kalduv huumor. Sügavat sisu ei ole, meelelahutust aga pakub.

Türgi saun oli võib-olla tõesti gay-draama, nagu Trash PÖFF-i veebilehe kommentaarides mainis, kuid see ei olnud minu arvates siiski filmi põhiline teema. Mees, kellel on huvipakkub elukutse, kuid midagi on justkui puudu. Ootamatu pärandus, mis esmapilgul tundub tekitavat mõttetuid lisaprobleeme - mõistlik oleks päranduseks saadud maja kiiresti maha müüa ja võõrast keskkonnast jalga lasta. Maja ülevaatamine pole üldse oluline. Kui aga selgub, et tegemist on hamamiga, muutub olukord keerulisemaks. Kas haistab mees võimalust eneseteostuseks või paelub teda vaatepilt palja ülakehaga märgadest meestest ...

Film järgis igati tavapärast rada, tõi sisse ühe ootamatult lihahimulise stseeni (mis filmi rahulikku tempot arvestades eredalt esile tõusis) ja lõppes samuti ootuspäraselt, üldkokkuvõtes positiivselt.

Mõlemat selle päeva filmi soovitan vaadata, kuid mitte nui neljaks.