Ümberpiiratud linn - Hiina noortefilm, mis paneb endalgi käsi rusikasse suruma, nagu peategelane. Tekib küsimus, et kas tegelikult ongi nii? Kiusamine, mõnitamine. Noorte soov eluga lõpparve teha. Nende tunne, et keegi ei hooli, keegi ei kuula, keegi ei aita - sest nende lähedased ei kuula, ei aita, ei tundu hoolivat. Korralagedus (koolitundides) ja "vana" kord (kodus, tänaval). Austus ja reetmine, reeglid ja nende rikkumine, hoolimine.
Mulle meeldib Aasia filmide tempo - alguses tundus see liiga aeglane, kuid film filmi järel on hea tunne, et filmi käigus jääb ka veidi aega toimuva üle mõtiskleda, oma seoseid luua.
Filmi lõpp on üllatav ning jätab mõned küsimused õhku. Karm igapäevaelu aga ei ole küsimus, see on reaalsus.
Tumedate liblikate kodu on Soome noortefilm. Üldiselt ma Soome filme eriti ei armasta - nendes on seda põhjamaist kaamost ja kandvat vaikust rohkemgi kui traditsioonilistes Eesti filmides. Ei saa öelda, et ma sesosas oleksin väga pettunud. Film jälgis viimasel ajal üldiselt kinokunstis silma jäänud trendi, kus minevikusündmust, mis tugevalt kogu filmi käiku mõjutab, jupphaaval valguse kätte tuuakse, vaatajat kord ühele, kord teisele poole suunates. Peategelase käitumine, hirmud, lootused - kõik on seotud tihedalt selle ühe õhtuga, kui ta oli seitsmeaastane. Tolle õhtu peategelane on filmi lõpuni ebaselge - on see meie noor peategelane, tema isa, tema ema, või tema noorem vend. Kes teab.
Film möödus lainetena. Oli nukrust, oli karmi elu, oli palju positiivset. Hea oligi see, et kogu keeruline elu ei olnud vaid mustades ja halltoonides, vaid sekka oli sattunud ka valget. Kuigi see valge filmi keskel korduvalt ära lämmatati. Nii otseses, kui kaudses mõttes.
Tasub vaadata. Selleaastasel PÖFF-il kahjuks rohkem seansse pole.
Leave a comment