november 2008 Archives

Ja nii ongi, et kui enda sisetunnet usaldada, on tulemus parem.

Seinte vahel, Prantsuse pooldokumentaal, oli tugev film. Sisuks multikultuurne Prantsusmaa, sellega seonduvad mured koolisüsteemis, ühe õpetaja püüd teemaga toime tulla. Mis aga üllatas, oli peategelasest õpetaja - filmi režii autor ja ühtlasi ka peategelast mängiv tüüp. See pedagoog, keda ta kujutas, oli sitt pedagoog, ausalt. Asi ei olnud multikultuursuses või rasketes teismelistes - asi oli sellest, et mees tegi pedagoogina vigu elementaarsetes asjades. Filmi lõpuks konfliktini jõudnud olukorral oli mitmed põhjuseid, millest üheks olulisemaks oli justnimelt selle õpetaja käitumine ja suhtumine. Ma väga tahaks, et mõni veel õpilase staatuses (või seda lähiminevikust mäletav) inimene seda filmi vaataks ja siis kommenteeriks, millisena ta nägi ja mõistis peategelasest õpetaja käitumist. Mind muutis see igaljuhul filmi jooksul mitu korda pahaseks. Film ise aga oli kõvasti üle keskmise - tõepärane, huvitav, aktuaalne.

Teiseks filmiks oli Tokyo sonaat, mida soovitan kindlasti-kindlasti vaadata (linastub 4. detsembril veel Tartus). Üllatavalt hoogne hea huumoriga vürtsitatud tragikomöödia (või midagi sellesarnast) Jaapani elust-olust. Vastuoluliselt jäid filmist emotsioonidena meelde siirus ja valskus, mis üksteisega põimunult konflikte tekitasid. Au, millesse ikka veel ülistatakse, kuid mis asjaolude ebamugavaks muutumisel hüljatakse. Siirus, mis nii mõnigi kord probleeme tekitab, kuid mis üldises plaanis siiski õigeks valikuks osutub. Juhused, mis panevad inimesed oma elu üle järele mõtlema ning sihte sirgeks seadma. Kohatine ameerikalike klišeede kasutamine, mis samas poolikuks jääb, alates traditsiooniliselt ja lõppedes jaapanipäraselt. Usk õiglusesse läbib õrna joonena tervet filmi ning jääb lõpuks peale, mis siis et teatavate (ratsionaliseeritud) mööndustega.

Kahtlesin ja mõtlesin pikalt, kas Goodnight Irene'i vaatama minna - läksin, ei kahetse. Mõnusa huumoriga vürtsitatud ja kohe esimestel minutitel imelisi Lissaboni-vaateid pakkuv film pani vaatajad peale filmi lõppu arutama selle üle, milline oli filmis ikkagi see "peamine" teekond ja eesmärk. Kaks meest, kellel oli vaja rajale tagasi saada, ning üks naine, kes selleks võimaluse andis. Üht peategelast mänginud Robert Pugh tegi väga hea rolli ning jättis nii tegelase kui näitlejana väga sümpaatse mulje. Filmis endas minimaalselt romantikat, maksimaalselt pragmaatikat. Väga positiivne.

On tekkimas mulje, et kõhutunne on mõistlikum argument kui kriitikud ja soovitused.

Eilse filmiõhtu avas Külmunud jõgi, mis on ühtlasi 2008. aasta Sundance festivali võitja. Ma tõesti ei saa aru, mida kriitikud selles filmis on leidnud - peale selle, et korda kuus ilmub kaadrisse väga "kunstipäraselt" filmitud jääväli. Kuigi olen enda jaoks varem seadnud reegli, et USA ja UK filme PÖFF-i raames ei vaata, sest neid on võimalik reeglina näha ka muul moel, tegin erandi ... ja pettusin. Kiidetakse peategelase näitlejatööd - ma ei ütle, et ta halvasti näitles, kuid film oli üdini selline "kuule, võtame kaadrisse [mustad küünealused, viletsad elamistingimused, väsinud keha, indiaanlase näo], siis saame kindlasti kriitikutelt kiita" tüüpi lavastus. Vähe võib teatud tingimustel küll palju olla, kuid kui see vettinud "palju" on täis äraleierdatud teemasid, muutub see igavaks.

Teiseks filmiks valitud Luba sisse see õige, mida neiu rambivalguses seistes aplausi saatel õudusfilmina tutvustas, oli mõnus Rootsi noortefilm, või ehk isegi lastefilm, milliseid aeg-ajalt ETV pühapäevahommikuti näitab. Päris kuueaastastele ehk mitte niiväga sobilik - oli verd, oli võikaid kaadreid ... samas jättis just sellise mulje, et kui seda lapsepõlves näha, jääb konkreetne jälg, ja mitte ilmtingimata halb jälg. Boonusena mõjusid, ausalt, filmi vaatama tulnud noored (Kosmose suur saal oli üsna täis), kelle filmielamus tipnes veidi enne filmi lõppu siiralt kõlanud kriiskamisega õudse stseeni ajal. Kokkuvõttes üle keskmise tugev noortefilm huvitava lõpuga.

Õhtu lõpetas Vene Teatris linastunud Gomorra, mis oli oma sisu kohta ilmselgelt liiga pikk. Väga hästi sobis selle filmi jaoks linastuspaiga miljöö ja inimeste meelestatus, vähem aga toolid. Kohati jäi film venima ning need lõdvad momendid ei kulmineerunud hiljem millekski. Pasquale teemaliin jäi filmi segapudrust kõige südamelähedasemaks. Noorte tegelaste uljus, kohatine hulljulgus ja naiivsus ... ning sellele järgnev karm reaalsus. Nii karm, et lapsepõlvesõprus lõpetatakse konkreetselt, argumenteeritult. Elu egiidi "meiega või meie vastu" all.

Nõuandena neile, kes Vene Teatrisse seanssidele lähevad - tagumised read (13-) on oluliselt paremad kui esimesed, sest taga põrand tõuseb, ees aga on üsna ühetasane.

Rootsi noortefilm Pingpongi kuningas ei olnud selline, nagu oodatud. Kirjelduse järgi tundus, et tegemist on kas tragikoomilise või hoopiski sügava perekonnasuhteid lahkava filmiga (noh, sõltub mida režissöör öelda tahab) ning ei olnud see kumbki. Natukene nalja sai ja natukene traagiline oli kohati kah, aga ...

No ja siis jõudis pärale, et tegelikult on see lihtsalt igapäevaelu. Mitte nii veider, kui Napoleon Dynamite elu, seda küll. Vendadevahelised suhted - miski, millest ma kunagi aru pole saanud (egoistliku üksiklapsena), kuid mis on alati huvi pakkunud. Jah, seesama tunne, et oleks keegi, kellega rääkida vabalt. Veresidemed on need ainsad, mis loevad, nagu ka filmis öeldakse.

Mõlemad näitlejad, kes vendi-peategelasi mängivad, on sama perekonnanimega. Huvitav ...

Ja siis muidugi need pildid, mida nohikuneiu joonistas, hehe.

PÖFF algas ja see on tore, eriti kui lumi on maas ja õhtuselt seansilt koju kõndimine möödub "nii nagu vanasti". Peaaegu niimoodi, sest langeva lume asemel on kõnnitee ääres asuvad lumevallid. Aga vähemalt on lund. Hetkel. Veel.

Seoses paljude erinevate ilmingutega, sh pidev väsimus ja murettekitav peegelpilt, saab detsembrist alustatud ühe projektiga, millele jaanuaris-veebruaris lisandub teine. Esimesest projektist ka paari sõnaga pikemalt, kuna elu on õpetanud, et tulemuste saavutamiseks peab ennast teiste ees vastutavaks tegema, kasvõi natukene.

Hetkeseis: pikkus 182 cm, kaal 103 kg. Kehamassiindeks, andke andeks, on 31,1 ehk peaaegu väga väga paha. Samas lootust on, sest hiljuti oli see veidi alla 30. Füüsiline vorm on "väga nõrk".

Eesmärk: esimeses etapis kaal 90 kg, teises etapis kaal 85kg. BMI 25 lähedusse. Tähtaega ei ole seadnud, kuna see tekitaks mõttetut lisastressi - tegutseda tuleb sihipäraselt ja vastavalt tegevuskavale. Emotsionaalne tähtaeg on "rannahooajaks vormi", jättes samas igaks juhuks täpsustamata, millise kliimavöötme rannahooaeg kõne all on.

Vahend: trenn 4x nädalas trennikava järgi. Kui kaal langeb alla 95 kg, võtab tennise uuesti ette - see mäng mulle meeldib. Toitumine toitumiskava järgi, mis aga samas ei tähenda et vein ja longislandid kõik ja alati joomata jäävad - ehk siis illusioone ma endale ei tekita. Kindlasti aga tuleb siin piirid seada. Jõulusid pelgalt porgandi peal mööda saata ei kavatse.

Mured: laiskus (aruka inimesena, vabandage kiitlemast, ei teki probleeme trenni mittetegemiseks põhjuse leidmisega), reisimine (lööb graafiku sassi, pakub kulinaarseid ahvatlusi).

Selle nädala todo: hävitada külmkapist 14 purki õlut ja Ungari salaami konsumeerimise teel, kasutades selleks sõprade abi. Boonus, kui õnnestub hävitada ka paar Nero d'Avolat.

Ümberpiiratud linn - Hiina noortefilm, mis paneb endalgi käsi rusikasse suruma, nagu peategelane. Tekib küsimus, et kas tegelikult ongi nii? Kiusamine, mõnitamine. Noorte soov eluga lõpparve teha. Nende tunne, et keegi ei hooli, keegi ei kuula, keegi ei aita - sest nende lähedased ei kuula, ei aita, ei tundu hoolivat. Korralagedus (koolitundides) ja "vana" kord (kodus, tänaval). Austus ja reetmine, reeglid ja nende rikkumine, hoolimine.

Mulle meeldib Aasia filmide tempo - alguses tundus see liiga aeglane, kuid film filmi järel on hea tunne, et filmi käigus jääb ka veidi aega toimuva üle mõtiskleda, oma seoseid luua.

Filmi lõpp on üllatav ning jätab mõned küsimused õhku. Karm igapäevaelu aga ei ole küsimus, see on reaalsus.

Tumedate liblikate kodu on Soome noortefilm. Üldiselt ma Soome filme eriti ei armasta - nendes on seda põhjamaist kaamost ja kandvat vaikust rohkemgi kui traditsioonilistes Eesti filmides. Ei saa öelda, et ma sesosas oleksin väga pettunud. Film jälgis viimasel ajal üldiselt kinokunstis silma jäänud trendi, kus minevikusündmust, mis tugevalt kogu filmi käiku mõjutab, jupphaaval valguse kätte tuuakse, vaatajat kord ühele, kord teisele poole suunates. Peategelase käitumine, hirmud, lootused - kõik on seotud tihedalt selle ühe õhtuga, kui ta oli seitsmeaastane. Tolle õhtu peategelane on filmi lõpuni ebaselge - on see meie noor peategelane, tema isa, tema ema, või tema noorem vend. Kes teab.

Film möödus lainetena. Oli nukrust, oli karmi elu, oli palju positiivset. Hea oligi see, et kogu keeruline elu ei olnud vaid mustades ja halltoonides, vaid sekka oli sattunud ka valget. Kuigi see valge filmi keskel korduvalt ära lämmatati. Nii otseses, kui kaudses mõttes.

Tasub vaadata. Selleaastasel PÖFF-il kahjuks rohkem seansse pole.

Küsimus neile, kes on filmi näinud - kes Katja peres enne filmi algust ära oli surnud, lisaks tema kassile? See pikk laud salati ja viinaga, fraas "9. päev, kes see enam tuleb" ja filmi alguses kassi matusel vihjatu, et "vähemalt kass saab korralikud matused". Isa ei olnud Katjal ju tegelikult vägivaldne - st tema vägivaldsust ei olnud üheski teises stseenis märgata, kui selles, kus ta oli. Korraks. Nii emal kui isal olid närvid pingul - ja samuti ka Katjal. Aga ikkagi - kelle peied?

Enne veel, kui asun Budapesti piltide kallale, annan lühikese ülevaate Budapesti söögikohtadest, mida sai sealveedetud aja jooksul külastatud. Sissejuhatavalt võin öelda, et mõistlikus restoranis mõistlikult süües kulub inimese peale umbes 10 000 HUF ehk ca 600 krooni. Selles sisalduvad joogid (mida on paraku raske mõistusega võtta, arvestades sealseid veine ja palinkat :)).

Veel üldiseid märkusi - enamikes restoranides tuleb laud eelnevalt reserveerida ning reeglina algab õhtune sööming sealsete inimeste jaoks kell 8, enne seda sööma minnes võib osutuda ainsaks seltskonnaks terves saalis.

Söögikohtade valikul olid abiks Lonely Planet Budapest ning Best Restaurants in Budapest ja Chew.hu veebilehed. Sissekande lõpus ka mõned hoiatused - kohad, mida soovitatakse, kuid millega meie (või mina isiklikult, hellitatud nagu ma olen) rahule ei jäänud.

Maligán Borétterem oli meie ühine lemmik. Veidi raskesti leitav Buda poolel asuv moodsas ungari stiilis restoran, mille teeninduse tase, veinivalik ning toitude maitsebuketid ning esitlus jätsid kõik suurepärase mulje. Veinikaardi asemel on neil veiniraamat paarisaja veiniga ning vastavalt külastajate soovidele osatakse pakkuda just sellist, mis sobib. Portsud ei ole suured, kuid maitse on tõepoolest fantastiline ning ka esitlus ja serveerimisviis on tasemel. Lisaks kohalikele veinidele on ka suur valik palinkaid. Külalisteraamatusse jätsime sissekande ning lubasime kohta oma sõpradele soovitada. Siiralt - sinna tasub minna. Käisime selles restoranis üsna alguses ning nii mõnigi kord hiljem kahetsesime, naljaga pooleks, et olime oma lati seoses Maligani külastamisega seadnud liiga kõrgele.

Arcade Bistro on Buda poolel asuv restoran, milleni jõudmiseks on mõistlik kasutada taksot. Kõndides jääb see üsna kaugele elamurajooni sisemusse, lisaks pole seal läheduses kuigi palju vaatamisväärset. Soojade ilmadega peaks olema võimalik istuda ka majaesisel terrassil. Restorani stiil on segu prantsuse ja ungari köögist. Veinivalik on hea ning osatakse anda häid soovitusi. Parima sealse veini viimased 100ml valati meile lihtsalt kingitusena välja ... ja see oli väga hea vein. Portsud on pigem tagasihoidlikud, maitse on hea, esitlus on üle keskmise. Magustoiduks pakutav juustukook on vist parim, mida ma kunagi maitsnud. Lisaks tavamenüüle pakuvad nad ka igapäevaselt (või veel tihedaminigi :)) muutuvat menüüd.

Café Bouchon asub Pestis, Oktagoni lähedal. Prantsuse köök, viisakas teenindus, kodune õhkkond (mitte liialt). Sundimatu on vist sobilik sõna. Kõik - nii portsionid, maitse kui esitlus - on üle keskmise. Valida saab püsimenüüst ja päevamenüüst.

Café Kör on Parlamendihoone lähedal asuv prantsuse köögiga restoran. Portsud on pigem suured, eelroast oleks vabalt jagunud kolmele. Teenindus on tähelepanelik, miljöö sarnane Bouchonile. Toit jätab kohati lihtsa mulje, kuid maitse on üle keskmise.

Iguana Bar & Grill on samuti Parlamendihoone lähedal asuv mehhiko köögiga restoran (kus õnnestus käia koos mehhiklasega). Toidud on ausad, vaadiõllest pakutakse nii mehhiko õlut kui ka näiteks Leffe Brune-t. Restoran paikneb kahel tasandil, alumisel on ka baar, kus võib niisama kokteile nautida või seda tehes vabanevat lauda oodata. Parasjagu sumisev koht, mõistlik teenindus. Väidetavalt parim mehhiko restoran Budapestis.

Ristorante Krizia oli Oktagoni lähedal asuv itaalia restoran, kus me mingil põhjusel alguses ainus laudkond, hiljem üks kahest olime. Teenindajad rääkisid omavahel itaalia keeles, mis põhimõtteliselt on reeglina hea märk, kui tegemist itaalia restoraniga. Portsud olid mõistlikud, mitte liiga suured, kuid üsna rammusad. Maitse oli hea. Pastat ma isiklikult ei soovitaks, küll aga lammast, kui seda pakutakse - nimelt on siingi "püsimenüü" ja päevamenüü "Värske turult". Üldiselt jättis koht väga eheda itaalia restorani tunde ja täis kõhu.

Kyoto on üsna uus jaapani restoran kohe Roosevelti väljaku ääres, Four Seasons hotelli kõrval. Miljöö poolest avar ja lounge'ilik, taustaks mängib tagasihoidlikult väga hea muusika. Märgata oli nii kohalikke, turiste kui Jaapani ärimehi. Teenindus oli mõjus ja tähelepanelik, kohati ehk veidi upsakas (kuid seda upsakuse heas tähenduses, no saate aru küll). Nii supid, praed, magustoidud kui sushi olid väga head, viimase valikus mitmeid selliseid "sorte", mida pole mujal märganud. Pakuti ka Wagyu loomaliha, mille hinnad aga mõjutasid paremat aega ootama. Maitsed olid puhtad, sushi maitses väga värske. Kui jaapani köök meeldib, siis soovitan soojalt. Eestis ei ole ma nii head sushit saanud, kõige lähemal on midagi sellele tasemele lähenevat Vilniuses vanalinnas.

Wasabi on mitme restoraniga esindatud aasia kööki pakkuv moodne restoranikett, mis meeldis meile niivõrd, et külastasime kahte. Üks neist on üsna Maligani lähedal (Buda poolel), väga mõnusa miljööga, teine West End ostukeskuse lähedal. Kaks restorani peaks veel linnas olema. Võimalik on valida nii a la carte menüüs pakutavat kui ka "sushilindi" variant, kus fikseeritud hinna eest lubatakse lindilt kõike mööduvat võtta ja nautida, kuni enam tõesti ei mahu.

Café Pierrot on vanalinnas paiknev kohvik, mille hinnad ei ole sõbralikud, kuid kus teenindus ja miljöö on tasemel ning lisaks mängitakse taustaks elavat muusikat. Spetsiaalselt sööma sinna ilmselt ei läheks, vanalinnas ringi kolades võib seal aga väikese hingetõmbepausi teha küll.

Barokko või vähemalt see osa, mida meie külastasime, on pigem lounge kui restoran (tegelikult on seal ka restoran ja klubi). Moodne, piisavalt avar, hea kokteilivalikuga. Asub Oktagoni lähedal. Meeldis.

Ja nüüd siis hoiatused:

Menza on restoran, mida Lonely Planet soovitab kui "the" restorani, mida külastada, kui Budapestis vaid 1 päev olla lubatakse. Minu jaoks isiklikult kõige suurem pettumus Budapesti söögikohtade seas. Miljöö on meeldiv, rahvast on palju - ja see kõik loob fooni ootamaks üle keskmise toitu. Hinnad aga oleks võinud olla vihjeks mitte loota liialt palju. Oma roa sõin ma lõpuni vaid seetõttu, et olin näljane. Oleks ma lõuna ajal söönud, poleks sealse roaga vaeva näinud. Minu karm hinnang kõlab nii - viisakalt serveeritud sööklatoit. Teised jäid oma roogadega enam-vähem rahule, kuigi taldrikuid tühjaks ei söödud. Odavus kumas läbi nii maitsest kui värskusest (või selle puudumisest). Tuska tekitas ka see, et LP seda kohta nii kindlameelselt soovitav - mis siis, kui Budapesti külastajale jääbki vaid see mälestus?

Leroy Café on kohvikute kett Budapestis. Väidetavalt hea kvaliteet ja värske toit. Minu kogemus Mammut-i ostukeskuses külastatud kohviku põhjal on pigem ja selgelt vastupidine. Tellitud sushis oli kala kõike muud kui värske. Praad oli kiirtoidukoha tasemel, kuigi hinda ja miljööd arvestades seda ei oleks eeldanud. Maitsed olid väga paigast ära. Suur pettumus.

Mul on mure. Poes käies tekib vastumeelsus asetada korvi puuvilju, sest nende välimus on ... ebakaubanduslik. Asi pole selles, et tegemist on kodumaiste "ebastandardsete" õuntega vms. Asi on selles, et poelettidel olev importpuuvili on väsinud olemisega. Kohati kuivanud, kohati riknenud. Õunad on väikesed ja plekilised. Pirnid on kuivanud ja/või plekilised. Banaanid on kas rohelised või üliküpsed, aga kuivanud. Hurmaad ja kiivid on lihtsalt toored.

Millisest Tallinna poest leiab värskeid puuvilju?