Esimene päev Budapestis algas kulinaarse mitmekesisuse tähe all - peale Malev'i lennul pakutud mitte kõige näritavamat itaalia sinki sepiku vahel sai Budapestis käidud Jaapani restoranis ning tellitud hiina rooga. Ja siis korratud kogemust õhtusel söömingul, uues kohas. Sellega peaks olema hiina toidu norm selleks korraks täis.
Üldiselt aga - kolm nädalat Budapestis, otsese eesmärgiga saada targemaks, kaudse eesmärgiga näha linna, süüa paprikatoite, sõita jalgrattaga Margareti saarel ning vedeleda termaalveebasseinis.
Pilte tahan kah teha, vedasin uue varustuse kaasa (võib jällegi Hiinat tänada). Siin on soe ja kuldne sügis on täies hoos. Eestis sai see ilus aeg kuidagi kiiresti läbi, nii et ei jõudnudki seda pildi sisse püüda. Viga tuleb parandada.
Budapestist rääkides - Buda on kummaline. Uued ja vinged majad kõrvuti lasnamäekatega ning kohe kõrval kahekorruselised vanad ja lagunenud, kohati suisa tühjad rüüstatud hooned. Linna sissesõitu ääristavad vahemereäärsete rõdudega hooned, millel värv koorub ja parimad päevad aastakümnete taha jäid. Mõni kvartal meenutab Pesti poolel väga Stockholmi, linnaäärsed kvartalid on Vilniuse moodi (con rõdud). Täna sai Margareti saare vastaskallastel kolatud, pikemad avastusretked jäävad järgmistele päevadele.
10% jootraha tundub tõepoolest olevat kindel norm ning seda oodatakse, kuid samas osatakse seda vastu võtta väärikalt, mitte nagu Hong Kongis, kus seda aplalt rabati. Aasia söögikohtades jääb silma justkui teatav kohmetus - nende kultuuris jootraha ei tunnistata, siin aga küll. No ja siis nad ongi kahevahel. Õhtuses söögikohas toodi peale letist tellides väikese jootraha jätmist igastahes kauba peale lauale magustoit. No miks mitte.
Hotelli teleka kõige põnevam kanal on Arirang.