Müügis oleva komplekti sisu:
Kogu kama on müügis komplektina, eraldi ei müü. Huvilistel palun kontakteeruda aadressil kaimar(at)ut.ee
Sõbrad otsivad Tallinnasse korterit. Kõige parema ülevaate saab kinnisvaraportaalidest, kus on kirjeldused ja pildid olemas. Enamasti. Esimene probleem - kolmetoalise korteri puhul on pildid köögist, vannitoast ja koridorist. Ei ühtegi toapilti. Milleks siis üldse pilte üles panna, kui nende põhjal ei ole võimalik ettekujutust saadaA?
Nii, saab huvipakkuvad korterid välja valitud ja maakleritega ühendust võetud. Nii mõnelgi korral ei tea maakler, kas korter on veel pakkumisel või ei - st ei ole omanikuga sidet peetud. Olgu, ega iga päev ei peagi üle helistama, kuid mõnel juhul tundub, et maaklerit ei huvitagi. Inimene edastab oma info, see pannakse büroo poolt veebi ning sellega asi lõppeb. Maakler, kes on objekti juurde märgitud, on lihtsalt üks maakler firma maaklerite seast, kellel puudub ülevaade sellest, milliste korteritega ta peaks tegelema. Ehk siis kivi töökorralduse kapsaaeda.
Kui minna kortereid vaatama, siis enamasti on lisaks maaklerile kaasas ka omanik. Küsimus laiale ringile - miks nad mõlemad peavad kohal olema, või pigem, milleks seda maaklerit sinna vaja on? Et maakler nagu sekretäriteenus, kes võtab vastu huviliste kõnesid ja lepib kohtumisi kokku? Selleks on ilmselt ka odavamaid võimalusi kui kinnisvarabüroo kasutamine.
Käies kortereid vaatamas, ei ole siiani ükski maakler pakkunud välja sarnaseid kortereid samas piirkonnas. Et "mul on veel kolmetoalisi kortereid kesklinnas, kas te oleksite huvitatud nende vaatamisest?". Ei, maakler teeb ära oma töö (ehk ilmub kohale) ning sellega asi piirdubki.
Omaniku jaoks on asi ilmselt mugavuses - on "usaldusväärne" lüli vahel, kes protsessi kontrollib ning hiljem ka lepingu põhja pakub. Mille leiaks ka netist. Või saaks sõbralt. Maaklereid vaadates-jälgides tekib erinevaid põhjuseid, miks eelmises lauses neid jutumärke kasutada.
Selle väga kuluka teenuse, kinnisvarabüroo sekretäriteenus, maksab aga kinni üürilevõtja. Tüüpiliselt ühe kuu üüri ulatuses. Kui on vähegi suurem korter, tähendab see suurusjärku ühe kuu Eesti keskmine palk. Mida üürilevõtja selle eest saab - kontaktisiku. Inimese, kes ei tea pakutavast korterist kuigi palju. Inimese, kes toob omaniku õigeks ajaks kohale. Ta ei saa teenust, mida kinnisvarabüroo võiks pakkuda. Sõltub ju maakleri töötasu ka tulemustest? Selles valguses tundub ebaloogiline see, et nad ei viitsi oma tööd teha. Miks puudub neil initsiatiiv? Miks peab inimene, kes hiljem nende olematu töö kinni maksma, selle töö nende eest ikkagi ise ära tegema, surfates kinnisvaraportaalides?
Ma tõepoolest ei saa aru, mis on üürimiste puhul kinnisvarabüroo mõte. Nende teenus on ebakvaliteetne, kuid alustame sellest, et ebavajalik.
Ka müügi puhul, nagu kortereid müünud sõbrad on rääkinud, pole neist palju abi. Ega ka ostu puhul.
Oleks meil nagu Inglismaal, et asju peab ajama (ostu puhul) läbi büroo ja juristide. Siis küll. Aga meil ei pea.
Uute objektide promo - OK. Miks mitte. Sellisel juhul on kinnisvarabüroo ilmselt mõistlik keha seda läbi viima. Müügi puhul aga - arvestades, et maaklerid ei ole aktiivsed, vaid seniajani lihtsalt ootavad, kuni keegi neile ostusooviga helistab - oleks odavam kasutada juristi teenust, kes pool päeva kulutades (väljaminek tõenäoliselt alla 10 000) selgitab täpselt, millist lepingut sõlmida, mida silmas pidada jne.
Kinnisvaraportaalidesse on inimesed võimelised ka ise kuulutusi üles panema. Ja ka panevad. Aga enamik üürileandjaid pöördub ikkagi kinnisvarabüroo, enamasti mitme poole. Tundub, et nad ei hooli oma tulevasest kliendist, sundides toda maksma olematu teenuse eest kinnisvarabüroole. Senikaua, kui maakleritasu tuleb maksta üürilevõtjal, asjad ilmselt ka ei muutu.
Kui saaks, siis minu valik oleks Dakota Fanning. Ma ei tea teist nii tüütut näitlejat, kes igas filmis mängib kiunuva-halava-hüsteeritseva tüdruku rolli. Uskumatult ebameeldiv tegelane. Hetkel jäi just pooleli filmi Trapped vaatamine, mis tundus olevat üsna vaadatav, selle hetkeni kui Dakota oma kisamisetteasteni jõudis. Aargh ...
