juuni 2008 Archives

Kuna TOM on aegade algusest varjusurmas olnud (ametnikud peaksid seal diskussiooni tekitama, mitte ideid maha suruma), kirjutan oma mõtte pigem siia. Ja see mõte ei tõsta ilmselt minu populaarsust. Aga mul on kõrini juba sellest idiootlikust kihutamisest meie teedel.

Hetkel peab algaja autojuht lisama auto esi- ja tagaaknale vahtralehe ning liikumiskiirus võib olla maksimaalselt 90 km/h.

Minu idee: piirata seadusega algaja juhi auto mootori maksimaalne võimsus.

Võimsad autod on sõidumõnu nautimiseks. Meie teedel kehtivaid liikluspiiranguid arvestades on minu arvates mootori maksimaalne optimaalne võimsus kusagil 120 kW juures, sellest kõrgem võimsus kuigipalju legaalset kasutust ilmselt ei leia.

Noored juhid aga, kes peaksid enne "nautima" hakkamist sõidu selgeks saama, võiksid sõita väiksema võimsusega autodega. Selleks, et ei tekiks kiusatust oma võimeid proovile panna enne, kui need võimed reaalselt välja on arenenud.

Piiriks algaja juhi autole võiks olla ca 70 kW. Sellise mootoriga autode puhul on võimalik nii rahulik linnasõit kui ka maanteel traktorist mööda sõitmine. Ka sellest rekkast, kes sõidurea vasakus servas 85-ga sõidab, on võimalik sellise võimsusega mootori puhul kenasti mööda sõita.

Kui seadus hakkaks kehtima kahe aasta pärast, ei mõjutaks see praeguseid algajaid juhte, kelle juba võimsam auto soetatud.

Kui juht on kaks aastat sõitnud autoga, mille puhul ta peab tõepoolest arvestama, kunas on võimalik manöövrit teostada, mitte ei saa jääda vaid gaasipedaalile lootma, saab ta selgeks auto võimed ja piirid. Edaspidi on oluliselt lihtsam ka võimsa mootoriga auto puhul piiranguid arvestada. Kui aga selle kahe aasta jooksul on rikutud liikluseeskirja (kiiruseületus, liiklusõnnetuse põhjustamine jms), ei saa juht luba sõita võimsama autoga. Piirang võiks kehtida 2 aastat, mis toimiks justkui tingimisi karistus. Kui selle aja jooksul uut rikkumist ei toimu, võib juht hakata sõitma võimsama autoga.

Selline seadusemuudatus ei aitaks juba lubasid omavaid jõmme talitseda, küll aga vähendaks ilmselt järelkasvu.

Kui ma väike olin, ostsid vanemad ikka igasuguseid asju. Mänguasju ja mitte niiväga mängu asju. Mäletan seda, kui häiritud ma olin sellest, kui mõni suurem ost minu jaoks asjatu tundus. Nagu näiteks gloobus-öölamp. Suur asi, kallis asi. Minu huvi geograafia vastu oli tol hetkel ... lähedal olematule. Või siis pikksilm. Väga vinge pikksilm. Ilma, et ma oleks kunagi avaldanud soovi omada pikksilma või et ma oleks midagi pikksilmadest teadnud.

Hakkasin täna mõtlema selle peale, et miks see kõik mind omal ajal häiris. Tunne, mis on meeles, on sõnastatav justkui "Miks te nii palju kulutasite, aga enne minu käest ei küsinud?". Kas ma ikka tahan/vajan seda gloobust või pikksilma. Aga kuna üle anti need säravate silmadega, siis pidin näitama, et olen saadu üle õnnelik. Et ma oskan sellest rõõmu tunda. Eks pikapeale sai enamikele asjadele mingi kasutus ikka leitud, pikksilm oli üsna tihedas kasutuses, kuid alguses ikkagi pigem kohusetundest kui tõsisest huvist. Hiljem harjumusest, vähem kohusetundest.

Kui tihti lapsed üldse rõõmustavad suuremat sorti kingituste üle ning kui tihti teevad nad vaid rõõmsa näo, kuna kohusetunne sunnib? Kas ja kuivõrd peaks arvestama laste soovidega ning kui palju võib neid suunata, pakkudes vahendeid alternatiivseteks hobideks?

Mul on meeles see, kuidas mul oli vanematest kahju. "Nüüd panite selle asjaga küll mööda". Kahju neist, kuna nad olid näinud vaeva, mõelnud, soetanud. Kulutanud raha. Ja minu jaoks oli tegemist õlgu kehitama paneva ostuga. "Jah, olgu, aga milleks?".

Eks neid asju ole hiljemgi juhtunud. Sellest ajast, kui ma gümnaasiumis juba ise korralikku raha teenima hakkasin, oluliselt harvemini. Aga vahepeal ikka. Ma tean, et nad tahavad parimat ja on seda alati tahtnud. Tundub vale teha vaid nägu, et nende pingutus läks täppi. Aga sama vale tundub ka neile öelda, et ei läinud. Sest andmise rõõm on suur rõõm. Ja tegelikult läheb nende pingutus tihti täppi. Aga need mõned korrad, kus kohe üldse mitte ... need jäävad painama. Praeguse seisuga tagasi vaadates suisa kahekümneks aastaks. Ilmselt kauemakski.

Things We Lost in the Fire on vägagi selline film, mida reede õhtul vaadata. Üksinda või kahekesi. Usun samas, et alla-kahekümneste jaoks võib see veidi kaugeks jääda. Oehh. Südamlik. Valus. Tuttav.

Ühe väikese seigana filmist jäi meelde see, et (postuumne) peategelane oli kunagi tapnud orava. Ning siis nutnud. Meenus see, kuidas ma 0-klassis käies keeldusin osalemast koolinäidendis, kuna minu osatäitmine eeldas orava puu otsast kiviga mahaviskamist. Ei olnud päris orav, oli päris kivi - ja mina nutsin. Kategooriliselt keeldusin midagi sellist tegemast. Ma ei mäletagi, kuidas vanemad mind tol korral maha rahustasid, igastahes näidendis ma osalesin. Võib-olla jäi siis kiviviskamine ära. Huvitav, kuidas noorena on mõned tunded ja arvamused nii tugevad.