Olukordi, kus klient "jah" ütleb, on teatud kontekstis kahesuguseid.
Esimene võimalus on allumine tank-projektijuhi survele. Kui tank sinu poole liigub, siis tõenäoliselt püüad eest ära liikuda. Kui ei liigu (kuna oled "oma" kohal), siis muudab suure tõenäosusega sinu seisukohta (pun intended) sulle suunatud tankitoru. Need projektijuhid ei hooli sellest, mis kliendi juures toimub - nemad teavad ise paremini, kuidas projekt käima peab. Suur osa kliendi muredest tembeldatakse ebaolulisteks või skoobivälisteks. Kokkulepitud tegevused tehakse kokkulepitud järjekorras ja võimalikult kiiresti, nii et kliendil ei jääks aega tulemusi analüüsida - ja omakorda jõuda arusaamisele, et "Oot oot, see ei ole päris see mida me silmas pidasime". Arve väljasaatmisega ei hilineta kunagi. Raha vahetab omanikku, klient on sunnitud tellitud lahendusega elama (kuna sinna on maetud palju raha ja aega), arendaja/konsultant liigub sujuvalt järgmise kliendini ja taaskäivitab vägistamisvoo.
Teine võimalus on projektijuhi ja arendaja/konsultandi kompetentsi uskumine. "Jah" ei öelda mitte sellepärast, et projektijuht nii nõuab (kuigi kliendile tundub, et asi ei ole päris õige), vaid sellepärast, et ollakse avatud mõtlemisega - võib-olla on projektijuhil ja arendajal/konsultandil õigus. See avatud mõtlemine tuleb aga usaldusest, mitte millestki muust. Selline olukord annab ühelt poolt projektijuhile ja meeskonnale justkui hea võimaluse kliendile ära teha - usaldus käes, võib neile mida iganes rääkida. Samas on kliendi usalduse võitmine keeruline protsess ja kui see õnnestub, siis järelikult midagi teeb see arendaja/konsultant õigesti. Kuna kliendi projektimeeskonnas on reeglina rohkem kui 1 inimene, siis kõiki osalejaid ilusa jutu ja särava naeratusega ära lollitada pole võimalik.
Lülin täiesti neid tank-projektijuhte. Varasemas elus on neid kohatud nii mõnelgi korral. "Tehtud!" omandab nende puhul hoopis ebameeldiva värvingu.
