Vahepeal tekib vajadus minna peegli juurde ning otsida oma otsaesiselt kirja "Screw Me". Teist korda järjest on umbes kahe aasta möödudes olukord, kus tekib küsimus - kus on öeldud, et mulle võib lihtsalt ära keerata, no harm done?
Teatud piirini on võimalik ebameeldivaid inimesi taluda. Samas pole ükski positsioon, amet, roll minu elus (on üks erand, inimene, kes on minu jaoks olnud justkui vend ja parim sõber, kaks ühes, aga see on omaette teema) olnud selline, millest tuleks kümne küünega kinni hoida või mille nimel kellegi pe*set lakkuda. On võimalik painduda, oma leebemates põhimõtetes järeleandmisi teha, kuid kui pinge muutub liiga suureks, tekib oht murduda. Seda mitte tähenduses "läbi põlema", vaid pigem tähenduses "samasuguseks nõmedikuks muutuma". Sest mingil hetkel, ma arvan, võib tunduda, et mölakana käitumine ongi see õige viis elus läbi lüüa.
On neid, kes empaatiavõime puudumise tõttu ei saa aru, mida nad teevad. On aga ka neid, kes mõistavad suurepäraselt oma mölaklikkuse ulatust ja mõju, kuid sellest lihtsalt ei hooli.
Paljud olukorrad on tingitud sellest, mida ma ise teen või tegemata jätan. Reeglina on võimalik toimunut analüüsides mõista põhjus-tagajärg seoseid ning sellest õppust võtta. Mõnikord aga juhtuvad asjad arusaamatutel põhjustel. Lihtsalt juhtuvad. Nendest kordades on kõige raskem õppust võtta.
Usun, et enamik inimesi käitub nii, nagu nad õigeks peavad. Enamik inimesi ei käitu meelega valesti või halvasti - see või teine tegevus ongi nende arvates õige ja mõistlik. Põhjendusi võib olla mitmeid - tundub aga, et need põhjused, mis mölaklikkust õigustavad, on pealiskaudsed. Kas raha või karjäär on väärt seda, et unustada inimlikud väärtused?
Peab olema ikka väga meeleheitel (või väga laisk), et muudatusi karta.
Leave a comment