Eestlaste jaburad seiklused Lätis
Mis mulle Riia juures meeldib - autojuhtide suhteline viisakus selles igikestvas jamas. Selleks, et kõrvalteelt peateele saada, ei pea üle 2-3 auto ootama. Tallinnas võid vahepeal ajalehe läbi lugeda. Tartus, nagu nüüd avastasin, on totaalne egoism - kui MINA tahan, siis mina sõidan-eisõida-pargin-eipargi-käitunkuidasiganes. Selliseid vahelepõikamisi ja teiste liikumise takistamist kohtab mujal harva. Tallinnas sõidetaks sellistel hälvikutel tõenäoliselt esi- või tagaots maha esimese lainega, Tartus inimesed hoiavad oma autosid, kannatavad vaikides, ja siis lähevad lõhuvad pärast frustratsioonist raeplatsis jääskulptuure.
Samas see ümbersõitude ja ühesuunaliste tänavate jutt Riia kohta on ikka väga paikapidav. Esimene kord teisel pool silda kliendi juurde sõites suutsin täiesti konkreetselt ära eksida, polnud aimugi, kus asun. Helistasin kliendile, nad ei teadnud selle nimega tänavatest midagi. Lõpuks hakkasin lihtsalt mööda suuremat tänavat sõitma ja tegin paar ringi ümber õige koha, enne kui õnnestus. Praegu aga on juba liikumisskeemid selged - pikad ja ümbernurga, aga viivad õigesse kohta ning väldivad kõige hullemaid ummikukohti. Müstiline liikluslinn.
Ning söögikohad - olen nüüd lõpuks leidnud mõne, kuhu ei ole piinlik minna. Vairak Saules on üks selliseid, pasta- ja pitsakoht, natsa viisakam kui suvaline urgas. Vanalinna baar, kus ennevanasti neiud baariletil tantsisid, on nüüd kah pitsakohaks ümber tehtud, koktelikaart on kaotanud poole, kuid sellest hoolimata adekvaatne. Silmailu aga ... vähem, oluliselt vähem.
Leave a comment