Ülemus teeb alluvale teatavaks oma otsuse, mis puudutab töökorraldust.
Alluv: "Võtan teadmiseks, kuid tahan öelda, et ma ei ole selle otsusega rahul, sest minu arvates ei ole niimoodi mõistlik ja efektiivne."
Ülemus: "Ma ei ole kah elus paljude asjadega rahul."
Elu on ikka seiklus ...
Take It Easy: 12 Ways to Kill Stress Before Stress Kills You!
Eriti aga:
Stop procrastinating: You can put off important tasks, but you can’t put off worrying about them — and the stress that causes.
Accept interruptions gracefully: Don’t let your rituals become so rigid that you can’t function if they’re interrupted. Leave yourself enough wiggle room to adapt to changing conditions.
Know when to quit: Don’t stand for employers, friends, or lovers who treat you badly. Decide how much of yourself you’re willing to put into a relationship, job, or activity; when you cross that line, walk away and don’t look back. This applies to the little things ("At 5 pm, I go home") and the big things ("If things aren’t better after 6 months of marriage therapy, I want a divorce").
Vahepeal tekib vajadus minna peegli juurde ning otsida oma otsaesiselt kirja "Screw Me". Teist korda järjest on umbes kahe aasta möödudes olukord, kus tekib küsimus - kus on öeldud, et mulle võib lihtsalt ära keerata, no harm done?
Teatud piirini on võimalik ebameeldivaid inimesi taluda. Samas pole ükski positsioon, amet, roll minu elus (on üks erand, inimene, kes on minu jaoks olnud justkui vend ja parim sõber, kaks ühes, aga see on omaette teema) olnud selline, millest tuleks kümne küünega kinni hoida või mille nimel kellegi pe*set lakkuda. On võimalik painduda, oma leebemates põhimõtetes järeleandmisi teha, kuid kui pinge muutub liiga suureks, tekib oht murduda. Seda mitte tähenduses "läbi põlema", vaid pigem tähenduses "samasuguseks nõmedikuks muutuma". Sest mingil hetkel, ma arvan, võib tunduda, et mölakana käitumine ongi see õige viis elus läbi lüüa.
On neid, kes empaatiavõime puudumise tõttu ei saa aru, mida nad teevad. On aga ka neid, kes mõistavad suurepäraselt oma mölaklikkuse ulatust ja mõju, kuid sellest lihtsalt ei hooli.
Paljud olukorrad on tingitud sellest, mida ma ise teen või tegemata jätan. Reeglina on võimalik toimunut analüüsides mõista põhjus-tagajärg seoseid ning sellest õppust võtta. Mõnikord aga juhtuvad asjad arusaamatutel põhjustel. Lihtsalt juhtuvad. Nendest kordades on kõige raskem õppust võtta.
Usun, et enamik inimesi käitub nii, nagu nad õigeks peavad. Enamik inimesi ei käitu meelega valesti või halvasti - see või teine tegevus ongi nende arvates õige ja mõistlik. Põhjendusi võib olla mitmeid - tundub aga, et need põhjused, mis mölaklikkust õigustavad, on pealiskaudsed. Kas raha või karjäär on väärt seda, et unustada inimlikud väärtused?
Peab olema ikka väga meeleheitel (või väga laisk), et muudatusi karta.
Eestlaste jaburad seiklused Lätis
Mis mulle Riia juures meeldib - autojuhtide suhteline viisakus selles igikestvas jamas. Selleks, et kõrvalteelt peateele saada, ei pea üle 2-3 auto ootama. Tallinnas võid vahepeal ajalehe läbi lugeda. Tartus, nagu nüüd avastasin, on totaalne egoism - kui MINA tahan, siis mina sõidan-eisõida-pargin-eipargi-käitunkuidasiganes. Selliseid vahelepõikamisi ja teiste liikumise takistamist kohtab mujal harva. Tallinnas sõidetaks sellistel hälvikutel tõenäoliselt esi- või tagaots maha esimese lainega, Tartus inimesed hoiavad oma autosid, kannatavad vaikides, ja siis lähevad lõhuvad pärast frustratsioonist raeplatsis jääskulptuure.
Samas see ümbersõitude ja ühesuunaliste tänavate jutt Riia kohta on ikka väga paikapidav. Esimene kord teisel pool silda kliendi juurde sõites suutsin täiesti konkreetselt ära eksida, polnud aimugi, kus asun. Helistasin kliendile, nad ei teadnud selle nimega tänavatest midagi. Lõpuks hakkasin lihtsalt mööda suuremat tänavat sõitma ja tegin paar ringi ümber õige koha, enne kui õnnestus. Praegu aga on juba liikumisskeemid selged - pikad ja ümbernurga, aga viivad õigesse kohta ning väldivad kõige hullemaid ummikukohti. Müstiline liikluslinn.
Ning söögikohad - olen nüüd lõpuks leidnud mõne, kuhu ei ole piinlik minna. Vairak Saules on üks selliseid, pasta- ja pitsakoht, natsa viisakam kui suvaline urgas. Vanalinna baar, kus ennevanasti neiud baariletil tantsisid, on nüüd kah pitsakohaks ümber tehtud, koktelikaart on kaotanud poole, kuid sellest hoolimata adekvaatne. Silmailu aga ... vähem, oluliselt vähem.
Selles kooli-kohtu loos üks kommentaator mainis Seid ja tema sõpru ja mersut ja muid asju. Ühesõnaga ...
Kui sõbrad "tekivad" välise sära peale (auto, riided, muu vara), siis esiteks on inimene vaeva näinud et see sära saavutada ning teiseks peab ka edaspidi koguaeg pingutama, et seda sära hoida. Kui sära kaob, kaovad ka sõbrad nagu sead tamme alt.
Kui sõbrad aga leitakse sisemiste väärtuste sobivuse tõttu, siis need sõbrad on püsivamad. Elementaarne, eksole. Aga ikkagi tahtsin endale sellest arutluskäigust märgi maha jätta.
Eks see erinevus põhjendab ka aeg-ajalt tekkivaid muresid, kus istud reede õhtul kodus, kassid ja vaatad vene kanalitelt huumorisaateid. Liiga palju aega on kohati kulutatud sellele, et "aga kui mul seda pole siis ma talle ei meeldi" riske maandada. Lõpuks on puualune ikka tühi.
Gümnaasiumist välja jäetud poiss seljatas kohtus kooli
On ju ilmne, et kohtusseminek ei olnud mitte selleks, et laps saaks siiski sellesse kooli õppima, vaid selleks, et koolile koht kätte näidata, mis ka õnnestus.
Olen ka ise korra elus põhimõtte pärast kohtutee jalge alla võtnud. Põhimõte siis selline, et suvaline jorss ei saa ikka päris oma tahtmise järgi EL rahast elava projekti sisu muuta ning lepingut rikkuda. Kaks ja pool aastat kestis see saaga, kõik tasemed said läbi käidud, mõni mitmekordselt, lõpuks oli võit taskus. Ei ole oluline, et kogu võidetud summa kulus õigusabi peale. Kas see tegi mind õnnelikuks? Seda vast mitte, rahulolu tõi aga küll. Noor nolk kiusamas ausat Eesti väikeettevõtjat.
Nii et mõistan lapsevanemat.
Inimestele on antud võim ning nad ei oska seda kasutada. Lahmivad, rahmeldavad, ei arvesta oma tegude tagajärgedega. Nii tekivadki olukorrad, kus direktor või muu ametimees ajab suled puhevile ja keksib oma "tugevama" õigusega, kuigi tegelikult astus ta ämbrisse ning peab/peaks oma tegude eest vastutama.
Kindlasti on ka selle kooli direktoril vahepeal häid ideid. Ajakirjandusse paraku pole minu mäletamist mööda neist ükski jõudnud, küll aga vastupidiseid juhtumeid.
Septembris toimub Iirimaal Galway International Oyster Festival, kuhu tahaks küll minna, kuid pole kindel, kas austrid niiväga südamelähedased juba on.
Aprillis toimub Londonis Real Food Festival, kuhu tõenäoliselt sel aastal isegi jõuab. Pilet on suurusjärki 10x odavam kui austrifestivali oma - selle eest saab küll eelduste kohaselt vaid nuusutama, muu tuleb ikka juurde osta, aga sellegipoolest. London on selles mõttes hea koht, et seal leiab turgudelt asju, mida ei olemasolugi üllatuseks, ning seda mitmetelt kontinentidelt ja paljudest riikidest korraga. Värsked austrid ca 2-3 naela eest tükk on samas üks korduvaid meeldivaid elamusi.
Rindeteated Londonist räägivad hiljuti avatud kuuma koera restoranist, The Gourmet Hotdog Company. Korraliku vorstiga sai või siis "going Naked" ehk vorstike salatikuhjas. Päris samas kategoorias eelmiste lõikudega, eksole.
Mul on täiesti konkreetne mure, mis üha süveneb.
Maja allkorrusel on keemiline puhastus, omanikuks venelane, töötajad venelased. Üldiselt saavad keelega kenasti hakkama, selles osas probleeme pole. Neiud on kenad kah, pole midagi paha öelda. Aga ...
On üks konkreetne neiu, kes enamasti leti taga. Vist teeb "päris" tööd kah, igastahes tagaruumis ta enamasti on, mitte leti taga.
Ühesõnaga, nii külma ja ebaviisakat (ebapiisavat?) suhtlemist pole ma mõnda aega üheski teenindusettevõttes kohanud. Viimastel kordadel on see võtnud vormi kus mulle teatatakse, et riided saab kätte "alles" kolme-nelja päeva pärast ning toon ja näoilme on sellised, et äkki ma selle teate peale loobun teenusest ning valin mõne muu koha. Ma ei tee nalja. See teade ei ole ei informatiivne (et ma teaks arvestada, juhul kui ma tahaksin varem kätte saada) ega ka vabandav (meil palju tööd, läheb kauem kui tavaliselt). See on konkreetselt ... eemaletõukav.
Täna riiete järel käies sain temalt mokaotsast "Tere", mis oli justkui välja pressitud. Kiirelt andis ta mulle riided ning ilma "Palun" või "Nägemist" lausumata liikus ta tagasi taharuumi, kust ta enne oli väljunud - ja niipalju kui ma sisenedes aru sain, lobisemast, mitte tööd tegemast.
Võimalik et ma võtan asju liiga isiklikult ning ta käitub kõigiga selliselt. Mulje on aga jäänud, et minuga püüab ta eriti tugevat distantsi hoida.
Kui asi on isiklik, siis on kaks võimalust, mida ma näen. Üks - ta vihkab mind. Ma ei saa aga aru, miks. Peale selle, et ma korraga kümmekond särki pessu viin, ei ole ma talle midagi halba teinud (ja nende töö on ju riideid puhastada, eksole). Kaks - ma meeldin talle ning ta ei oska/taha midagi öelda ning püüab pigem suhtlust vältida. Selle vastu räägib mitu asjaolu - esiteks pole ma omaarust üldsegi nii väga good catch et minuga suhtlemise pärast põdema peaks, ning teiseks on tegemist eelduste kohaselt südika loomuga vene neiuga, vaevalt et ta millegi ees tagasi kohkub. Ma arvan. Seega jääb vaid esimene võimalus. Olen kimbatuses.
Kevad on tõepoolest käes. Päike, vihm ja päike. Augud teel. Kodu.
Sisu lisandub edasistes kannetes :)