jaanuar 2008 Archives

BBC Prime pealt näidatav Masterchef Goes Large on väga, väga inspireeriv. Näiteks tänases osas näidatud-arutatud kalateemad mõistma, et tegelikult saab kõike valmistada suvaliselt ... ja siis teadlikult, õigesti. Õppida ära mõne toidu korralik valmistamine, mitte sebida paljudega. Inspireeriv, ma räägin.

Täiesti apoliitiliselt seisukohalt ütleks ma, et tänases Terevisioonis esinenud Laar ning ka temalt pärinevad tsitaadid tänases Postimehes tuletavad meelde Laari käitumise koalitsiooniläbirääkimistel, kus Ansip oma sõna maksma pani ning Laar pärast seda teleintervjuus peaaegu et nuttis.

Selline musta pesu pesemine (Reimaa on mõttetu mees, Reimaa pole hakkama saanud, Reimaa pole midagi teinud, jne) on väga, väga mage. Minu jaoks ei näita see mitte laimatava ebakompetentsust, vaid laimaja lapsikust. Pigem solvumist, kui kainet hinnangut inimese tööle. Pigem iseenda ego upitamist, kui riigi heaolu eest seismist.

Ma ei tea, et Reimaa oleks saanud hakkama kriminaalkuriteoga. See oleks vist ainus minu jaoks mõistav põhjus, miks ministri tagasikutsumise kohta nii "aus olla". Mulje jäi, et ega Laar ise kah täpselt ei tea, mida regionaalminister tegema peaks, igal juhul Reimaa tegevus ei läinud kokku Laari (ja teiste?) ähmase ideega ning mees kutsuti tagasi. Tüüpiline, ma ütlen tüüpiline saamatu juhtimise näide.

Või vähemasti tundub, et nii arvatakse. Selles samas mõnusas söögikohas, millest kirjutasin, pakutakse ka sushit. Kõrvallauas einestaja (eestlane, nagu hiljem selgus) telliski endale sushikomplekti. Makid, nigirid. Võtab kenasti nigiri pulkade vahele - suitsuangerjaga, kusjuures. Pistab tüki sojakastmekaussi. Jätab tüki sojakastmekaussi. Jätab kohe tükiks ajaks. Mis on tulemuseks? Sojakastmemaitseline riis kalaga, lögane. Noormees aga ei heitu ning kordab protseduuri järgmise sushitükiga.

Kalast, kes selle jaoks oma elu oli andnud, hakkas kahju.

Kui eelmistel kordadel on Riia toidukohad jätnud pigem lahja kui rahuldava mulje (üksikute eranditega), siis sel korral on õnnestunud leida kohe mitu head. Eile siis Vairak Saules (hea pasta), täna proovisin ära Macaroni nimelise pesa, mis kuulub suuremasse gruppi teiste, peamiselt sushirestoranidega. Pasta on "kodune", ehk siis mitte poest. Proovisin Jaapani guljash-suppi, punaseid spagette Pollo- Pomodoro kastmega (kana ja tomatid) ning väga täis kõhtu ignoreerides ka cheescake'i, et saada täispilt. Kõik toidud olid head - ei midagi fenomenaalset, aga head. Supp oli mõnusalt paks (nagu peab), meeldiva maitsebuketiga. Spagettide kaste oli mõnus, koorene. Dessert oli just selline, nagu menüü lubas - kerge. Oleksin selle asemel küll tahtnud proovida tiramisut, aga see oleks olnud liig mis liig. Samas jäin valikuga rahule. Espresso oli maitsev, cappuccino üllatusliku terava löögiga. Teenindus täiesti eba-lätilik, väga viisakas, väga täpne.

Moevoolud vahetuvad ikka päris kiiresti. Alles see oli, kui Riia maskotiks võis lugeda meeste käekoti, kuid need ajad on möödas. Viimane moeröögatus on taskukoerad. Lähed välja sööma ning naaberlaua einestaja ridikülist piilub välja taskukoer. Eile kohtasin üht sellist Elizabetes tänava sushirestoranis. Vaatan, neiu kotis koer. Vaatab mind. Vaatan tagasi. Naeratan, koerale. Koer hakkab urisema. Jääbki urisema, hoolimata omaniku püüdlustest teda vaigistada. Tükk aega uriseb. Võimalik, et kaitses oma perenaist - oli teine üsna kenake. Täna sattusin sarnase elukaga vastamisi itaaliapärases restoranis Vairak Saules (Dzirnavu ielā 60). Urisema ei hakanud, aga ega ma teda väga pikalt vaadata kah ei tihanud - seekord omanikuks/hooldajaks jämedamat sorti kuldketiga noormees. Linnas ringi kõndides kohtab neidsamu taskukoeri üllatavalt palju. Gucci käekott ei ole justkui enam see, kui sealt väikest karvapalli välja ei paista.

Ma ei saa öelda, et Riia mulle meeldib, aga seekordse reisi järel hakkab see vähem mittemeeldima. Avastasin endalegi üllatuseks (ha-haa), et mugavusel on oluline roll. Kui hotell on koolituskohale lähedal ning mõlemad asuvad kesklinnas, on ringiliikumise võimalused üsna suured - ning olulise plussina peab märkima, et jääb ära tunniajane hommikune autosõit Riia ülekoormatud liikluses. Natukene kahju on kah, sest hommikuti kuulatav SWH Plus jääb seekord ära. Tänane söögikoht näiteks oli kohaliku kollegi soovitus - ja jäin väga rahule. Võtsin metsaseentega täidetud ravioolid ning rohelise tee. Ravioolid olid kaetud röstitud seedermänniseemnetega, lisaks ka mõned röstitud metsaseened ning parmesan. Väga, väga maitsev. Roheline tee toodi kannus, kuid piisavalt suure tassiga, et sai õigel ajal tee ümber valatud. Maitse oli hea ning vesi, mida nad kasutavad, oli samuti puhas - tee oli selge, suisa säras. Sellist teed - mis siis, et pakitee - saab harva. Miljöö poolest Double Coffee appgreid, seda igas positiivses tähenduses. Tegelikult meeldib mulle vahepeal ka DC, üksinda sinna sattudes tellin vene keeles ja teenindus on talutav (üsna riialik, ka Tallinnas). Igastahes, sellistest kohalike soovitustest olen siiani Riias puudust tundnud. Hinnad on jätkuvalt liiga kõrged ning teenindus on jätkuvalt lahja, kuid üldmulje Riia toidukohtadest paranes. Julgen veel soovitada Caramel Rouge nimelist (Antonijas 13). Mõnusad hommikusöögid, head päevapakkumised, muhe interjöör. Hinnad on üllatavalt mõistlikud.

BBC pealt näidatud saade tekitas mõtteid ja äratundmisrõõmu. Mitte selles mõttes, et mul endal oleks 25 miljonit naela, mille eest Belgraviasse maja osta, vaid suhtumise mõttes. Esiteks - paljud inimesed ootavad kodult sarnasust hotelliga - seda nii sisustuse kui teeninduse mõttes. Lihtsam variant on just sisustus - kusjuures oluline on kogu olemasolebva ruumi efektiivne kasutamine, sellest mõnu tundmine (mitte kõikide seinaäärte mööbliga täitmine). Keerulisem on teeninduse osa - valvelaud on juba ka meie uuematel majadel, tuppa tellitavat massaazi veel (vist) ei pakuta. Igastahes, kodu ei pea ilmtingimata olema koht, kuhu kogutakse mitme põlvkonna mälestused ning kuhu külalised pääsevad vaid erilubadega.

Teiseks on mõte kodu olemusest - üks papi ütles mõnusasti, tsiteerin mälu järgi: "It's like we have a tent, and under the tent is our home". Kodu on see, kus nagis ripub mu mantel. Kodu on seal, kus sa ise parasjagu oled - koht, kus sa ennast hästi tunned. Kui oma "päriskodust" tõmbab eemale ning veedad kaks nädalat aastas suusatades mägedes ja kaks nädalat rannikul päikest võttes, ning nendes paikades tunned ennast väga hästi, siis need ongi sinu kodu.

Ma ise arvan, et kodu võibki olla mitmes kohas. Minu kodu on Tartus, sest seal on minu sõbrad. Minu kodu on Põlvamaal, sest seal on minu vanemad. Minu kodu on Vilniuses, sest mulle meeldib sealne olustik. Minu kodu on Stockholmis, sest see linn on kevadel pärast vihmasadu imeline. Minu kodu on Peterburis, sest Vene kultuur on seal minu jaoks omastataval kujul. Minu kodu on Londonis, sest seal tunnen ma ennast hästi.

1. jaanuarist tegutseb rahvusarhiivi juures spetsiaalne digitaalarhiivi büroo, kus askeldab 12 «patsiga poissi». Nemad peavad vastu võtma digitaalajastu suurima väljakutse - ehkki informatsiooni võib nüüdisajal luua ja masstiražeerida igaüks, on selle säilitamine ja hoidmine enneolematult keeruline ülesanne.

Lisaks soovitan lugeda-uurida selliseid asju:
Digitaalse info hoidmine CD-Ril (PDF)
Rahvusarhiivi DIGIAKEN
Dokumendihalduse ABC

Tegelikult otsisin veebist, kas Tartus sushit saab. Leidsin sellise jutu: Palju õnne, mullid. Olles mõnda aega kirjeldusele vastavat elu elanud (nädala sees Tallinnas, nädalavahetusel, kui vähegi võimalik, Tartus), valdas mind äratundmisrõõm. Tartus on mõnusam sõpradega õlut libistada või juttu puhuda (reeglina), Tallinnas on rohkem huvitavaid söögikohti (millest paljud küll viletsad, nii et kvaliteet ei tule paraku kvantiteediga kaasa).

Sushist siis niipalju, et teadaolevalt saab seda Tartus vaid restoranis Kaks, kus seda hiljuti ka proovitud sai. Pettumus ruudus, kui mitte kuubis. Paljusid menüüs pakutavaid sushisid polnud, üks vähestest olemasolevatest oli kuiv ja maitsetu, kammkarbi nigiri oli lisaks maitsetusele ka koleda väljanägemisega. Ehk siis tegelikult Tartus pole kohta, kuhu sushit sööma minna, millest on kahju.

Veebist leiab hiljuti avaldatud Järvakandi klaasimuuseumi digitaalse kogu, kust leiab ka Modern Tallinn odekolonnipudeli.

Lühike sissejuhatus eri maailmadesse

Joone alla tõmbamisega. Tunne on selline, et just praegu on õige aeg joon alla tõmmata, summad arvutada ning edasised sihid seada. Möödunud aasta oli tihe reisiaasta, Eestist eemal 90 päeva ehk sisuliselt kolm kuud. Selle käigus sai nii puhatud kui tööd tehtud, tervenisti 6 koolitust toimus Eestist väljas (kokku viisin neid eelmisel aastal läbi 15).

Baltikumis pole ma varem elusees nii palju käinud. Meeldiv üllatus oli Vilnius, mis mulle suurt Tartut meenutab. Positiivselt. Ja liikluses käitutakse kah sarnaselt. Negatiivselt. Kokkuvõttes aga väga muhe linn väga heade sushi-restoranidega (ja mitte ainult).

Stockholm: 25 (9 reisi)
London: 24 (2 reisi)
Riia: 20 (6 reisi)
Vilnius: 15 (3 reisi)
Hannover: 4 (1 reis)
Helsinki: 2 (1 reis)

Suurimad saavutused on tööalased, isiklik elu on nagu ükssarvik - räägitakse, aga keegi pole näinud. Firmaga sai palju tööd tehtud, nüüdseks on nimi ringkondades teada ning head partnerid toeks. Kümnepäevane ITIL Service Manager koolitus koos eksamiettevalmistuspäevadega sai läbi tehtud ning kaks seonduvat eksamit samuti sooritatud - edukalt. Koolitustele tulevad inimesed müügiinimeste utsitamisele reageerimise asemel juba kolleegi soovituse peale - parim hinnang tehtud tööle, mida on võimalik saada. Sellest, ma arvan, tuleb ka lähtuda ning edasi tegutseda.