Estrellita - nii palju keskealisi naisterahvaid ühes saalis pole ma veel näinud. Võib-olla kui, siis mõnel õpetajate foorumil. Film oli südamlik ning jõudis minuni päris mitmel isiklikul tasandil. Lootusetus ja paratamatus ühelt poolt, taaskord inimesed sõjapiirkonnast. Samast sõjapiirkonnast. Üllatused ja edu teiselt poolt. Mida teha, kui annet on, kuid kodu on viiuli hoidmiseks liiga niiske? Kas ja kuidas on võimalik vaestest oludest pärit edukatel noortel kuhugi jõuda? Kas vaesus, kuid armastav ema on parem või halvem kui majanduslik kindlustatus, kuid distantseerunud ema, kelle ööd pudeli seltsis mööduvad? Millal hakkavad isad käituma kui Isad, selle asemel et saatust pudelisse uputada? Kui tingimusteta peab olema armastus selleks, et enda lapse edu üle rõõmu tunda, samas kui enda elu on rentsli äärel vaarumas?
Singapuri unelmad - millegipärast on heade filmide puhul saal pooltühi, keskmiste (mainstreamilike) filmide puhul aga puupüsti täis? Kas PÖFF ei peaks kuidagi teistmoodi toimima? Ei tahaks otseselt viriseda, eks filmikirjeldused mõjutavad kah palju. Eilse Liimi kirjeldus lubas põnevat noortefilmi, saagiks oli aga igav (kuigi tehniliselt erinev) pseudo-noortefilm. Singapuri unelmad pidi olema olmekomöödia ... kuid komöödiast oli asi kaugel. Olgu, turtsatada sai, kuid enamik "naljakaid" stseene oli pigem seotud kultuurierinevuste, kui huumoriga. Küsimus, mis jäi filmi järel painama - aga mida ma siis ikkagi teha tahan? Elus siis. Jah, "ainult mina olen see, kes seda öelda saab", aga ma ei tea. Ei ole samas ka kuigi tihti aega maha võtnud, et atra seada. PIgem ikka künnaks edasi, kuid kellele ... Ja teise mõttena see, et pigem olla aus ja öelda mõtted välja vahetult ja kibestumiseta, kui et peita tundeid, aeg-ajalt ülekoormusest midagi välja lekitada ning kriisiolukorras õhku lennata. Ausus on parem. Isegi kui see ümbritsevate inimeste ringi vähendab - kui ausus neid peletab, siis ei oleks nad niikuinii "püsivad hinged". Aga võib-olla olen ma liiga noor ja idealistlik.
Eesti elu on paljuski sarnane. Sarnased unelmad, sarnased staatusesümbolid, mida iga hinna eest jahtida tuleb. Filmi lõpp oli hea. Arvasin tulevat midagi teistsugust, traditsioonilisemat. Tuli aga ... kuidagi õige lõpp. Selline, mis tegelikult oli uue algus. Fotoalbumi esimene leht sai endale foto.
Leave a comment