Esmalt heast, allpool ka peaaegu heast ning mitte eriti heast. Filmikirjelduste juures on spoilereid.
Armin on väga hea film. Räägib see loo isast ja pojast, kuulsusejanust, talendist, lootustest ja pettumistest. Ja sõjast. Nagu ka PÖFF-i ülevaade ütleb - ühtki relva ei näidata, ükski tank ei sõida, kuid sõda on laia lindina filmist läbi jooksmas. Bosnia väikelinnast (siinkohal pole ehk kohatu võrdlus Borati kodukülaga) pärit Armin ning tema isehakanud managerist isa sõidavad Zagrebisse (Horvaatia), et poiss saaks osaleda rollivalikul filmis, mis pajatab sõjast (tõenäoliselt sellest sõjast). Armin on küll kooli näiteringi liige, kuid tema suurimaks talendiks on isa arvates lõõtspilli mängimise oskus. "Mitu noort 1000-st oskab mängida lõõtspilli?" küsib ta ühel hetkel. "Üks? Mitte ühtegi?". Väikesest linnast pärit inimestele on Zagreb suur ja võimalusterohke. Kioskist saab osta atlase ning kõhtu saab kinnitada McDonaldsis. Kodus selliseid võimalusi pole. Zagrebis elab ka üks sugulane, kes omal ajal paremat elu otsima läks (põgenes?). Isa turundusvõtete kohmakus, "müümaks" oma poega filmitegijatele on väga erinevad sellest, kuidas ta sugulasega käitub. Kui külla on tarvis minna ning ette teatada ei ole võimalik, siis tuleb ikkagi külla minna - aga mitte kauaks jääda. Mitte liiga kauaks, vähemasti. Taktitundeline lahkumine. Kui aga teemaks on poja tuleviku kindlustamine (mis küll õlekõrrest haaramisena tundub), ei ole taktitundest ega alalhoidlikusest enam märkigi. "Poeg on kõvasti harjutanud," väidab ta filmimeeskonnale. Lisaks on ta ju seitse aastat lõõtspillimängu õppinud.
"Mida sulle meedlib teha?" küsib fotograaf Arminilt. Mõelgu millegi toreda peale, et pildid nii tuimad ja mornid ei tuleks. Armin aga mühatab, mis seal ikka meeldib, niisama. Ja pildid tulevad hallid. Võib-olla tõesti oli ta osa jaoks liiga vana, võib-olla olid pildid eitava vastuse põhjuseks. Seda ei jäta isa ka ette heitmata. Samas põlatakse noormees ilmselgelt liiga nooreks hilisemas hotellikoridori olukorras, mis oleks võinud pakkuda vägagi huvitavaid kogemusi.
Võib-olla poiss ongi selline apaatne, mitte millestki huvituv, isa pilli järgi tantsiv? Kas ta tahtis üldse proovi tulla? Kas ta on need seitse aastat üldse tahtnud lõõtspilli mängida või on see rohkem vanemate sundus, nagu muusikakooli puhul tihti olema kipub? Küsimusi kuhjub.
Arusaam sellest ühest ja õigest tegevusest - millestki, mis Armini silmad särama paneb, saabub siis, kui tal avaneb võimalus oma pillimängu filmimeeskonnale demonstreerida. Milline muutumine! Tagasihoidlikust maapoisist saab ühtäkki artist. Ta näitab, mida ta oskab. Ta on selle üle uhke. Lugu on hea, viis kaasakiskuv, pillimängule lisandub ka laul ... isegi isa hakkab kaasa laulma ... ja siis läheb kõik untsu. Tõsiselt untsu, mitte "paar nooti valesti" untsu.
Sõda ühendab. Ei ole kerge olla suures võõras linnas isaga, kellega ei tundu justkui ühist keelt olevat. Pidev sebimine, ebakindlus, pealepressimine. 14-aastaselt võibki tunduda, et elatakse eri planeetidel. Isegi privaatsust ei anta, ei magades ei vannitoas. Noor mees, omad huvid ja vajadused, aga isa on alati sealsamas kõrval. Hoolimas. Üle hoolimas. Närvidele käimas. Tõsiselt ära tüütamas. Piinlikkust valmistamas. Oleks vaid et saaks temast rahu ...
Ja siiski, sõda ühendab. Armini minevikus, mida vihjamisi esitatakse, on peidus nii mõndagi halba. Ei, tegemist pole tänavaröövli või narkomaaniga, vaid sõja lapsega. Tema lapsepõlv on möödunud sõjas, ning see on jätnud oma märgi. Isa teab seda - eks temalegi. Armin on teemast väsinud. Miks peab ka film sellest sõjast rääkima? Miks ei võiks tegu olla lihtsalt põnevikuga? Sõda, sõda, sõda. Nagu muud enam polekski. Kuum teema, kuid seda eelkõige välismaalaste jaoks. Need, kes sõjas ise sees olnud, vaimustust ei jaga. Filmi lõpus on näha, kuidas seesama vaikides talutav ühine minevik on see, mis probleemid lahendab.
Väga kurb on see, et Tallinnas filmi rohkem ei näe - teisipäeval linastub see Tartus ja reedel Kärdlas.
Seesama film viis mind ka küsimuse juurde - kas filmist arusaamiseks tuleb teha eeltööd, või peaks film olema selline, mis tekitab vaatamise ajal tunde, et tuleks mõnd teemat lähemalt uurida? Ajalugu pole minu tugevaim külg ega suurim huvi, peale filmi otsisin aga välja info selle kohta, mis sõda Bosnias ikkagi toimus. Jah, uudiseid on selle kohta olnud palju-palju, kuid see on toimunud kusagil kaugel, kellegi teisega. Kurb, traagiline, kuid võõras keskkond ja rahvas. Film tekitas tunde, et ma justkui tunnen selle ühiskonna kaht liiget. On, kellega toimunut seostada.
Seevastu Liim pani mõtlema, kas on võimalik pimedast Von Krahli saalist niimoodi lahkuda, et suurt müra ei tekita ja trepil ninuli ei käi. Igaks juhuks otsustasin mitte järgi proovida. Võib-olla oli kahe kaamera kasutamine, amatöörlike võtete sissepikkimine, poolik realismitaotlus, jalgade fetish ja kõik muu säärane stiilne. Mingi stiilne, see tähendab. Võib-olla isegi mingi voolu iseloomustav lähenemine. Tunne jäi, et oleks pidanud enne filmi uurimistööd tegema, et mõista, milleks need amatöörkaadrid seal olulised on. Tubakas-alkohol-liim pluss biseksuaalsus, kõik noortefilmilik on olemas, eksole. Sisu aga unustati juurde panna. Üleaisalööjast isa, emotsionaalne (kuid samas üllatavalt pragmaatiline) ema, sõber kes ühtlasi märgade unenägude üks kangelastest, igav elu. Igav film. Samas - tehniliselt huvitav. Umbes nagu seljanka, milles pole ei hapukurki ega liha, kuid see-eest garneering on vahva. Eksperimendi ja kogemuse mõttes võib vaadata.
Osaleja jäi minu jaoks segaseks. Püüdis see siis olla majanduse põhimõtteid selgitav komöödia? Tragöödia? Saatuse vingerpussi demonstreeriv fatalistlik draama? Hiljutise valuutavahetuspaanikaga sobib kenasti kokku, teemad olid aga äraleierdatud ning lähenemine püüdis olla eriline, kuid tundus pigem "päris filmide" ahvimisena. Selle filmi naljakoguse saab kätte keskmise briti komöödiaseriaali ühe osa esimese kümne minutiga.
