Ühesõnaga, eelmise nädala lõpus pakuti võimalust minna kaugesse riiki koolitust tegema. Lektorit on tarvis, profiil sobib, tingimused sobivad.
Üllatusena tuli aga koolituse organiseerijatele see, et eesti kodakondsusega lektor vajab tollesse kaugesse riiki sisenemiseks viisat. Hiljuti nad viisavärki just uurisid ja viisat polnud tarvis ... samas oli tookord lektoriks prantslane, eksole.
Mõned riigid, mille kodanikel on õigus viisababale tolesse kaugesse riiki siseneda: Tsehhi, Soome, Rootsi, Ungari, Poola ... aga mitte Eesti. Tulemuseks see, et kuna koolitus peaks toimuma juba järgmisel nädalal, jääb asi ära. Nii kiiresti ei jõua viisat taotleda - muuhulgas seetõttu, et kauge riigi lähim saatkond asub Soomes.
Mäletamist mööda on see esimene kord, kus mul on tõsiselt kahju olnud, et kodakondsuseks Eesti, mitte mõni "arenenud" ehk siis tunnustatud ja pikemate konsulaartraditsioonidega riik. Ühtlasi tõi see olulisi korrektuure/mõtlemisainet minu maailmavallutusplaanidesse, milles Eesti passil on ilmselgelt segav iseloom.
Leave a comment