Seekordse Londoni-reisi ajal on tehtud ja ära tehtud palju asju, mis on varem plaanis olnud, kuid pole sel või teisel põhjusel teostunud.
Üheks selliseks plaaniks oli UK või UK-ga seotud filmide vaatamine kohalikes kinodes. Enamasti midagi sellist mõne kino kavas ikka on. Seekord siis sai neid suisa kaks.
Mis juhtub siis, kui perekond ja lähedamad sõbrad pereisa matuseks kokku tulevad? Komöödia puhul on posu segadust ja piinlikke momente garanteeritud.
Tegemist on Briti filmiga, mille puhul võis selgelt näha USA mõjutusi (vähem teravat huumorit ja rohkem lennult tabatavat), kuid mis sellest hoolimata oli mõnus kogemus. Enamus publikust tundus keele ja aktsendi järgi olevat kohalik - Briti filmi vaatama minnes kindel boonus.
Tegemist ei olnud kuulsatele näitlejatele toetuva filmiga - vähemasti nii nad väidavad. Briti näitlejad ei ole minu tugevaim külg, tuttavad näod, nagu selgus, on enamasti hoopiski USA-st laenatud. Ainus tuttava näoga britt oli My Family sarjast tuntud Nick ehk Kris Marshall (kes minu kurvastuseks, nagu selgus, ka Briti TV reklaamides mängib). Igastahes, hüsteeriliselt naljakas situatsioonikomöödia, mis kompab kohati sündsuse piire (britilik) ning kasutab vaatajate naerutamiseks üsna tuttavaid nipe (ameerikalik). Kohalikud tasuta päevalehed andsid hinnanguks "Tasub vaadata" ning ma ühinen nendega. Kindlasti mitte ajaraisk ning peale filmi on hea tuju mõneks ajaks tagatud.
Briti papi, kes paar rida tagapool nakatavalt naeris ning oma mürina teistest oluliselt hiljem lõpetas, oli mõnus boonus :)
Rohkem Londoni, eriti aga selle pimedate, märgade ja kohati ohtlike kohtadega seotud film. Kino fuajees jagas tüüpilise vähemuse esindaja LG Viewty reklaamlehekesi, nagu ta seda ka eelmisel õhtul oli teinud. Sattusime hetkeks vestlema ning selgus, et mees ise on kohe algavas filmis ka ise sees, mis siis et episoodilises rollis (ehk möödakäija pruunis jakis) stseenis, kus peategelanna mootorratta seljast maha tuleb. Nagu mees ise märkis, oli neid kohti filmis palju ning pruunis jakis mees jäigi märkamata.
Film on sünge. Esimese viie minuti jooksul kuuleb palju vene keelt ning läbi nüsitakse üks kõri. Edasine on vahelduva eduga samas stiilis, võiks isegi öelda et tegemist on rohkem Vene kui UK filmiga.
Iseenesest tahaks loota, et need ajad, kus naiivsed Ida-Euroopa neiud arenenud riikidesse hea elu peale läksid ning seejärel hoopis bordellis lõpetasid, on möödas. Noh et inimesed teavad juba, mis neid oodata võib, ja ei usu päris iga meest, kes ilusat elu lubab. Film maalib (eeldatavast) tegelikkusest võrdlemisi võika pildi - mitte niivõrd neiudest kuivõrd kõigest sellest, mis sedasorti äri ümber toimub.
"Vene filmile" kohaselt kõlas seal ka populaarset muusikat (näiteks tumedate silmade lugu) ning tahes tahtmata võttis kaasa ümisema ... üllatavalt mitte ainult mind, vaid veel paari kinokülastajat. Nii et loo üsna emotsionaalse esituse ajal kostis lähiridadest erineva aktsendiga vene keelt üsna hoogsasti.
Thriller on thriller. Alguses ei saa minema ja pärast ei saa pidama - mõned stseenid, mis filmi lõpupoole tulid, õigustasid täiesti vanusepiirangut 18. Ei mäleta, millal viimati mitte-õudusfilmis sellist veristamist ja "ausaid" kaadreid nägi. Et kui ikka haav ja veri, siis suures plaanis.
Skeptilisus ei tahtnud mind filmi ajal maha jätta. Esmalt see sunnitud prostituutide teema, teiseks Vene maffia olemus ja käitumine. Kas on ikka päris nii? Mulje jäi et lugu on rohkem "see kindlasti müüb, kujutame neid sellistena" tüüpi, kui et reaalsusel baseeruv - samas isiklikku kokkupuudet Vene maffiaga mul pole, kes teab, äkki ongi niimoodi.
Kas see skeptilisus segab filmi vaatamist ja nautimist? Ei sega. Kerge okas on kurgus ja tahaks justkui köhatada, aga verd voolab parasjagu ja see loputab ebamugava tunde alla.
Leave a comment