Selle asemel, et sügisel soojale maale lennata, veetsin taaskord tükikese oma puhkusest Londonis. Kaks-kolm korda aastas on optimaalne, nädal-paar korraga. Jõuab kõik soovitu ära teha ning sisse mahub ka selliseid "vist on väljas jahe, vedelen niisama" päevi. Kodus kipub jõudeaeg millegagi koheselt täituma ...
Seekordse käigu põhiteesiks oli "kogemused iga hinna eest". Vähem tähelepanu hindadele ning rohkem tähelepanu sellele, mida on võimalik kogeda, kuni krediitkaarti tagasi ei lükata. Vahepeal ju võib ka niimoodi.
Neljapäeva õhtul tuli Londonisse ka Paul, kes veetis seal terve nädalavahetuse. Reedet alustasime kenasti lähikonnas ringikolamisega ning kõndisime Thamesi alt läbi kutsade saarele. Pikk ja igav tunnel, mis ühe objektina ka 28 nädalat hiljem filmis õhku lasti.
Päeva üheks peamiseks eesmärgiks oli jõuda suurele toiduturule - Borough Market. Eelmisel korral Londonis käies jäi turg viimasele päevale ning siis läks veidi kiirustamiseks. Meelde jäi sealt aga tohutu juustu- ja vorstivalik (variatsioonid teemal "väga hea") ning üks aasia sell, kes austreid müüs ning neid kenasti kohapeal ka avas ja süüa lubas. Väga head. Sõltuvalt eelistusest - kas sidruni või tabaskoga. Pakkuda oli tal nii "metsikuid" kui ka tavalisi kultuuraustreid, lisaks muidki molluskeid. Mäletan, et ühel aastal Püha Patricku päeva pidustuste ajal pakuti Covent Gardenis toimunud toidufestivalil austreid, nael tükist, ning tundmatut kartes jätsin ma need tookord proovimata. Painama jäi, pagan. Selline turul/festivalil värskete austrite nosimine on ikka äraütlemata mõnus. Isegi Paul sai lõpuks oma vastumeelsusest jagu, nähes meid Dave'iga (võõrustaja) austreid närimas, ning sõi ühe keskmise. Edasi juba linna peale.
Üheks minu lemmikpiirkonnaks Londonis on Limehouse. Palju uusi arendusi, palju ilusasti korda tehtud vanu hooneid (tehased, laod, sadamahooned). Siiani põhines minu vaimustus vaid DLR-iga möödasõidul nähtust, seekord otsustasin kohapeal ära käia ning ka Pauli kaasa vedada. Ei oleks ju üldse halb variant elada korteris, mille ühe külje akendest avaneb vaade Thames'ile ning teiselt küljelt näed oma kanalis seisvat jahti.
Õhtul käisime vaatamas Blackheathi ilutulestikku. Neil seal riigis lastakse suur osa tulevärgist õhku 5. novembri paiku, mil on Guy Fawkes Day.
Päeva lõpetas sööming, mida Dave oli juba hea mitu päeva ette valmistanud (mash, sausages, gravy, onions, beans, ...), selline korralik kodune kõhutäis (mille üle Paulil eriti hea meel oli :)).
Ilutulestik toimus ka esmaspäeval Londonist veidi väljas - Lewes Bonfire Night. Üritus, mis oli üheks peamiseks põhjuseks reisi sättimiseks just nendele kuupäevadele. Kokkuvõtvalt võib öelda, et ei kahetse. Fotoalbum linnas toimunud üritustest lisandub hiljem.
Üldiselt oli kogu reisi ajal võrdlemisi soe ja mõnus.
Mõned kogemused, mõned tähelepanekud, kokkuvõtteks:
- Borough Market on väärt külastamist ning eksperimenteerimist (nii kohapeal kui kaasaostmiseks), lähim jaam/peatus on London Bridge
- Blackheathi ilutulestik on võimsam, kui miski mida ma Eestis näinud olen
- Lewes'i "pidutuleõhtu" on kordi võimsam (ja veidram) kui Blackheathi üritus, seega kindlasti väärt külastamist, kohale maksab aga minna üsna vara, et leida hea koht ürituse jälgimiseks
- 7. novembril asetleidnud jõulutulede süütamine Oxford Streetil on omapärane näide massipsühhoosist. Väga palju rahvast, väga palju noorte neidude kiljumist (sest Westlife esines, otse loomulikult). Briti neidude kiljumine on midagi sellist, mida peab ise kogema, et saada aru, kui ülimalt ebameeldiv see on (kust nad selle hääle võtavad ...)
- Shell Wildlife Photographer of the Year ei ole huvitav näitus. Väljapandud fotosid on vähe ning needki on liialt lähestikku, pääsemata sellisena üksikult mõjule (nagu kaubakataloogi vaataks).
- Hiinalinnas saab söönuks buffet-valikut kasutades 5-9 naela eest, sõltuvalt kohast. Kogemus ütleb, et odav on sama hea kui kallis, valik on enamasti sama ning maitseelamust ei anna kumbki (samas, eesmärk on sel puhul kõht söödavat toitu täis saada, mitte seda toitu eriliselt nautida, ma arvan).
- "Kodu" lähedal avatud uus India takeaway on fantastiline. Lihtsalt fantastiline - toidud on väga hea maitsebalansiga. Kõik on ideaalselt tasakaalus, lisaks julgevad ja oskavad sealsed inimesed ka soovitusi jagada.
- Seni proovitutest on kõik "vidinaga" purgis õlled (Guinness, Caffrey's, John Smith's) head. Vidin on siis plastmassjubin, mis purgi avamisel õlle vahtu lööb, et tekitada võimalikult pubilikku "otse kraanist" maitseelamust.
- Enamik poest ostetavaid smuutisid (nael kuni kaks väikese pudeli eest) on ostu väärt. Maitse on neil hea, kõhu saab üllatavalt pikaks ajaks täis (või vähemalt nälja pikaks ajaks leevendatud). Tihti vedas skeem tee+smuuti hommikul ilma pingutuseta viieni-kuueni välja, mis minu puhul on märkimisväärne tulemus.
- Angus Steak House nimeline kett, mille üks restoranidest ka Leicester Square'il asub, on saast. Minu kogemust iseloomustab (nüüd tagantjärele leitud) arvustus väga hästi. Samas - ma olin alati mõelnud, et selle kohta peaks ära proovima, ja nüüd on teada. Saaaaaaast. Saast.
- Blackheath Village's asuv ZeroDegrees pakub imeliselt häid karpe (kilo karpe valitud kastmes, lisaks friikartulid). Soovitan kõrvale võtta ka saia, et saaks kastmejäägid potist kenasti kätte :)
- Kinodest rääkides, Leicester Square'il asuv VUE on korralik. Mõni teine kino sealsamas väljakul on pisikeste tasapinnaliste saalidega (vist oli Odeon, pole kindel). VUE aga on mugav, tõsiselt.
- Ärasõidupäeval sai lõunasöögikohaks valitud "kodu" lähedal asuv Nigeeria restoran. Ütleme nii, et on parem, kui ei tea täpselt, millest toit koosneb. Maitseelamus oli hea, miljöö oli hea, teenindajad flirtisid tasemeni kus käidi vahepeal endale meelaid salve peale määrimas (tagaruumist naastes lõhnas kena mustanahaline teenindaja tugevalt Vietnami salvi järele ;)), üldiselt vajab Nigeeria köök aga harjumist. Õlled on neil kah sellised kanged, 6+ kraadi.
