Tallinn kui kassipealinn
Nädalavahetustel Tallinnasse jäädes jagub aega enda jaoks, suisa kaks päeva korraga. Tunne on harjumatu, natukene isegi hirmutav. Aega jääb mõtlemiseks - ja see on ohtlik. Valus kah, aeg-ajalt. Niivõrd palju lihtsam on päevast päeva kulgeda, selle asemel et vahepeal (regulaarslt) sekstant välja võtta. Ja siis, neljakümneselt, imestame et "oihh, vale manner" ning ostame endale Porsche.
Aegadest, mida enam ei tule
Kaubamaja juustuleti ees (seal, mille vastas on riiulid eksootiliste maitseainetega) seisis, korv pizzasid ja dieetkokat täis, nõutu näoga noormees. Selline ... noh, üheksandik umbes. Luges püüdlikult kõik hallitusjuustude sildid üle ("Is this rice?", "No, this is cheese"), aga selgemaks tal ilme ei muutunud. Vaatasin ise parasjagu parmesanikuhilat ning loobusin, tuues endale põhjenduseks riivi puudumise. Tegelikult on tarvis see siiski hankida ning itaalia retseptide raamatust valikuid tegema hakata. Igastahes, ilmselgelt polnud noormehel aimugi, mis värk nende hallitusjuustudega on. Üks hullem kui teine. Mõtlesin, et okei - hallitusjuust kulub ka endale marjaks ära. Seisatasin korraks sama sektsiooni ees ning tõstsin korvi tumesinise Royal Blue (helesinine (vist Dorblu) on pizzale parem, sulab mõnusamalt, aga seda polnud), osaliselt selleks, et anda kimbatuses juustuhuvilisele signaal võimalikust valikust. Liikusin edasi, jättes ta sinna järelejäänud silte lugema. Hiljem kassasabas tuli ta kõrvalkassasse ning kas tal oli sama juust korvis või jah?
Sellised nädalavahetused, kus sõpradega filmivaatamine ees ning enne seda väikesed poeskäigud, on ajad, mida enam ei tule. Kui aus olla, siis ega neid aegu polegi kunagi olnud, vähemalt mitte päris selliselt. Kuidas seda nüüd öelda ... on vaks vahet, kas teha pizza- ja filmiõhtu sõpradega, kes on sinust ca 10 aastat nooremad, või siis omaealistega (olles ise põhikooli viimastes klasside vanuses). Mitte et üks oleks parem kui teine, vaid väga erinevad on need olemised. Alajaotusest "asjust, mida enam pole": mul on elu jooksul üks sõber olnud, kellega koos olles kõik piirid ja erinevused kadusid, kuid tema oli kah rohkem vend kui lihtsalt sõber. Mitte et ta tegelikult vend oleks olnud. Aga tunne oli selline. Või siis nagu poeg. Vanusevahe oli ikkagi märgatav. Aga see ei mänginud rolli. Ma tegelikult ei tea mis tunded need on, mul pole ühtki bioloogilist venda-õde või siis last. Teadaolevalt.
Kogu aeg asjalik olemisel on oma selged miinused, mis kohe kätte ei paista, aga hiljem painama hakkavad. Ma ei usu, et see pizzakorvi-vaatepilt oleks minus sarnaseid tundeid tekitanud siis, kui see oleks midagi minu enda lapsepõlvest. Kurbust (?) tekitab ikkagi see, et on millestki ilma jäädud. Muretust elust, kui ühe fraasiga kokku võtta. Einoh, mured stiilis "esmaspäeval on kontrolltöö" on ühte tüüpi, sellised "kui ma suurena presidendiks ei saa, on kõik pekkis" mured on hoopis teistsugused. Mitte et ma nüüd konkreetselt selle pärast muretsenud oleks (ei ole põhjust ju). Aga kaalukategooria on midagi sarnast.
