Ma arvan, et paljud ei igatse. Aga mina igatsen, vahepeal.
Karged sügishommikud. Eesmärgipärasus ja paratamatus - distsipliin, mis on hea. Oskus olla rõõmus ka siis, kui seljakott on raske (tõele au andes sai gümnaasiumis suurem osa ajast käidud mapiga, alati oli kellelgi teisel õpik olemas või polnud konkreetses tunnis ei õpikuga ega ilma midagi asjalikku teha). Oskus olla rõõmus ka siis, kui justkui polegi millegi üle rõõmus olla. Võib-olla on see muidugi hoopis depreka puudumise, mitte kooli positiivse mõju töö :D
Enamik emotsioone on meeles ikkagi gümnaasiumiajast, põhikoolis võttis hommikul kodu juurest peale koolibuss ning tolle aja hommikused emotsioonid on seotud ootamise, paksu lume, vihma, pori ja selliste asjadega. Gümnaasiumis tuli kooli kõndida - täpsemalt öeldes tuli kõndida vahemaa umbes Illusioonist Atlantiseni et bussi peale saada, kuid see viieminutiline jalutuskäik jättis aega märkamaks, kuidas pargipuude lehed värvi on muutnud, kuidas nurga tagant tulevad Raatuse gümnaasiumi tüdrukud ahnelt suitsu imevad, kuidas kodutänava majast väljus kutt kes kolme aasta jooksul hommikuti aina tusasemaks muutus.
Bussipeatuses olid kindlal kellaajal "omad" inimesed - portfelliga onu, kes Viljasalve juures maha läks, paar Maarjamõisa töötajat (üks vist suisa arst). Mida aeg edasi, seda tugevam tunne oli, et peaks neile hommikul tere ütlema, aga kussanüüd sellega. Viisakus ühelt poolt, aga tegelikult on ka tagasihoidlik viisakas olla.
Eredaimaks mälestuseks kooli poole sõidust on Tamme G maskott, kes püüdis mulle ühel eriti halval hommikul (kus ma palavikus ja nohus ja maeitea milles kõiges veel vaevlesin) selgeks teha, et viisakas oleks vanem inimene ikkagi istuma lasta. Pärast kitus veel klassijuhatajale ära kah, et ma bussis ebaviisakas olin ... mina jõudsin (vist enne teda siiski) klassijuhataja jutule, et vot selline intsident oli bussis, kui keegi sumisema hakkab, siis teab, mis toimus. Loomulikult hakkas sumisema. Vanad naised on vahepeal ikka väga tüütud. Võinoh, mitte ainult vanad :)
Leave a comment