september 2007 Archives

Kui tarvis sõita Tallinna ja Tartu vahet, kasutage praegu Piibe maanteed. Teeäärsed metsad on väga ilusad, sügiseselt värvilised. Tallinn-Tartu maantee on oluliselt üksluisem.

EZ Rollers, viimane album: Conductor. Üle keskmise hea ikka, tõsiselt.

Ja kui juba kiitmiseks läks - Tartu poiss artistinimega inZtance sai suve lõpus valmis oma esimese albumi. Väga, väga hea dnb.

Elu viib kokku ja elu viib lahku - põhimõte, mis tundub kehtivat igasuguste positiivsete (sõbrad, enam-kui-sõbrad) inimsuhete puhul. Selline pragmaatiline seisukoht.

Esmalt ...

Kui elu viis kokku, siis järelikult olid asjaolud soodsad ning mõlemad osapooled (piirdugem 2 inimese vaheliste suhetega) tegid või jätsid midagi tegemata, nii et kokkusaamine võimalikuks sai.

Siis mõnda aega "on", kestvus varieerub ...

Millalgi viib elu lahku (enamasti). See omakorda tähendab, et asjaolud olid ebasoodsad ning mõlemad osapooled tegid või jätsid midagi tegemata, nii et lahkuminemine võimalikuks sai.

Kustmaalt jookseb paratamatuse või lootusetult hiljaksjäämise piir? Selles mõttes, et kui tundub, et enam "ei ole", siis kas see tähendab et kõik tegemised ja tegematajätmised on juba tehtud ning jääb üle vaid asi ära vormistada (või siis agooniat pikendades seda edasi lükata, paratamatu lõpuni) või on võimalik veel midagi ette võtta?

Kas suhtlus/sõprus/midagi-enamat on kui toataim, mida tuleb regulaarselt kasta? Tundub, et on. Samas - toataim võib (ei pruugi muidugi) üle elada ka kahenädalase mittekastmise. Lehed lähevad longu, mõned lehed kuivavad, kuid juured jäävad ellu. Uuesti kastma hakates visatakse kuivanud lehed küljest - mõnda aega on taim kui rootsik, kuid korraliku hooldamise korral (kahendalaste kastmisvabade perioodideta) kasvab taim sama võimsaks kui enne ning sealt jälle edasi, veelgi suuremaks.

Selle analoogia võtmes tundub, et kui just tõesti ei ole lootusetult hilja (juured kuivanud), on veel võimalik midagi ette võtta.

Kas inimsuhted on nagu toataimed? Kas neid annab ka peale osalist kuivamist taastada, samasse ilusse kasvatada, isegi võimsamaks veel? Kas inimsuhete puhul, nagu taimedelgi, tähendab ühekordne vaenulike tingimuste loomine (inimeste puhul reetmine, taimede puhul külmasaamine või vale koostisega mulla kasutamine) seda, et taim/suhe võib küll toibuda, kuid mälestus toimunust jääb ka juurtesse alles? Ja kas sellist haiget taime on mõtet edasi hoida, kui on teada (või siiski arvata?) et see ei kasva kunagi nii ilusaks ja lopsakaks kui teised tema kõrval?

Kui oled taime eest pikka aega hoolitsenud, muutub see sulle nii armsaks, et isegi kui temaga midagi juhtub ning oma aednikutarkusest tead, et kiduraks ta jääbki, ei raatsi seda ometigi välja juurida. Sest - see on osa sinust. Sama on ka suhetega, vist.

Võrdlus taimekasvatusega on selles mõttes paha, et tegemist on ühepoolse tegevusega - aednik hooldab ja taim kasvab. Taime panus aedniku kasvatamisesse on individuaalsena vähemärgatav - kuid samas on see tegelikult nii ju ka suhete puhul, paljudest suhetest vähesed on sellised, mis inimest oluliselt mõjutavad/muudavad, nende suhete summa aga kasvatab aga inimest jooksvalt ümber. Ka aedniku hing muutub, sõltuvalt sellest, kuidas tema taimed kasvavad. Kas taimedel annab aga omalt poolt midagi teha, et kasvu soodustada? Siin märkangi probleemi analoogias.

Millal on õige aeg samm tagasi astuda, muld välja vahetada ning taimele uus elukeskkond pakkuda? Millal on õige aeg taim maha kanda ning keskenduda ülejäänud/uute taimede kasvatamisele? Millised tehtud vead annab taim andeks ning millised jäävad taimega igavesti, isegi kui lehed rohelised ja õied kaunid? Ning kuidas tabada seda, kas taim õitseb seetõttu, et ta keskkonnaga tervikuna rahul on, või vaid seetõttu, et väetist ülemäära palju antakse? Kui aga väetist vähem andma hakata, siis võib ju taim surra ning seda ei julge katsetada.

Tere seksikas mees;) Kas oleksid nii hea ja saadaksid mulle SOL´e. Oleks väga vaja. Vastutasuks võiksin uue pildi ainult sinule pühendada või väljavalituks hakata. Ole kallis palun saada. Jään siis ootele. Kalli kalli
Ettetänades Kadi

Jah, mul on olemas Rate'i konto. Jah, see on ikka veel aktiivne. Jah, ma külastan seda aeg-ajalt.

Minu arust on hästi vahva, et aasta-aastalt suureneb nende (minu tutvus/sõpruskonda kuuluvate) noorte hulk, kes valivad mõne aja taguste hitterialade (majandus, juura, hispaania filoloogia) asemel erialad, mis neile ka tegelikult huvi pakuvad. Praktilised kaalutlused ei jää muidugi kõrvale, näiteks ehitusega seotud teoreetilised erialad omavad vaieldamatult tulevikku ... noh seni, kuni inimesed ikka majades elada tahavad. Või siis Inglismaale fotovärki õppima. Või politoloogiat. Ja üldsegi mitte ilmtingimata pressima Oxbridge'i varianti. Hea meel on :)

Filosoofiahuvilisi on ikka kah. See samuti tore.

"Hasn't your mama told you it is rude to point your finger at people?"

Eilne Mantlipärija saate sissejuhatus, ood Karule, oli igav, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Saates oli lõik kasiino avamisest (Poolas?), kus Karu kõnet pidas. Iseenesest ju tore kõne, aga ...

"Dear mr President, dear mr Ambassador ..." ning kui presidendi (Poola?) rahva seas märkamisel järgnes peanoogutus, siis suursaadiku otsimisel käis Karu sõrm üle inimeste ning otsitut leides osutaski ta lihtsalt sõrmega suursaadikule. Umbes nagu sellel plakatil, "We want YOU!". Isegi "Sa oled vallandatud" zhest käib saates (reklaami kohaselt) täiskäega.

Ühesõnaga, nahaalsus on eduks vajalik, kuid kui inimene suudab (isegi juhul kui ta pabinas oli) suursaadikule oma avalikus kõnes näpuga näidata, jätab see temast ülimalt ebaviisaka mulje.

Kes tunneb huvi selle vastu, mida ma tööalaselt viimasel ajal teinud olen ning mis põhjusel pean enese proovilepaneku Rattamaratonil lükkama kevadesse, asendades selle proovilepanekuga hoopis mujal, võiks sirvida septembrikuu Arvutimaailma.

Rigas Salsas Festivals, 1. õhtu

See üritus ja fotosessioon jääb meelde mõtteteradega "julge hundi mälukaart on fotosid täis" ning "kui kasutad välgus patareisid, võta alati tagavarakomplekt kaasa".

Vahva on jälgida, kuidas MSN staatus muutub. Varasemate rõõmusõnumite asemel on nüüd MSN-is märkused stiilis "mikroökonoomika jee" ja "elagu mat. analüüs" jms. Hehe. Welcome to the Uni :)

Kindlasti oskan ma millalgi utiliseerida teadmise, et suudan inimestele küll kergesti andestada, kuid pärast seda konkreetset fopaad kujundan ma enda arvamuse inimesest ümber sellisel moel, et andestamisel või mitteandestamisel pole tegelikult enam erilist vahet.

Analüüsisin mõtteis paari konkreetset juhtumit ning avastasin, et tõepoolest - ükskõik mida inimene hiljem teeb või kuidas käitub, see ühekordne eksisamm, mis on viinud usalduse kaotuseni tolles olukorras, muudab minu jaoks inimese olemust ja rolli ning minu suhtumist temasse pöördumatult.

Must-valge idealistlik maailm, mis muud.

Ja lugejatel palun ennast seekord mitte puudutatuna tunda :) sest ükski kõnealune tegelane seda blogi lugemas ei käi.

See heaeluühiskonna teema, mis meilegi jõuab. Vaadata Siberipoisi ja Pirogovi kunni videosid võib olla küll põnev ja naljakas, kuid ikkagi nende jaoks, kes pole sellist elu oma silmaga näinud või ei tunne peategelaste-sarnaseid inimesi isiklikult. Vahepeal kihvatab, tahaks vallanduva viha ja mittemõistmise põlevil silmi edasi anda, kurat küll, mida te irvitate inimeste üle. Nad ei ole narrid, nende elu ei ole selline teistele lõbu pakkumiseks. Mida kurat teate te raskest elust, peale selle millest Kroonika kirjutab või mida (endised) getoräpparid kurdavad. Kõik see pask, mis võib siia ookeani taha paista real ja tough on siinsamas meie ümber olemas. Tehke silmad lahti ja vaadake. Püüdke mõista, et kõigil ei ole (olnud) mammat-papat-kedaiganes, kes poputaks ja teed siluks. Võib-olla on eelpoolmainitud "telestaarid" just seetõttu seal, kus nad praegu on. Püüdke mõista ka seda, et "telestaaridega" sarnaselt peavad hakkama saama nii mõnedki - ja osadel neist on lapsed. Kas Siberipoisi video on naljakas ka selle lapse jaoks, kelle ema või isa igapäevaselt samas seisundis kodus lällab?

Eesti reaalsus tundub räpane, võib-olla liiga reaalne; ookeanitagune reaalsus aga mis - romantiline? Drive-by shootings and stuff, ya'know. Meil ongi meediakangelasteks elu hammasrataste vahele jäänud inimesed, pimedad purjuspäi sõitjad, debiilsed sõpru surnuks sõitvad bemmivennad, moraalilagedad poliitikud, keda ja kus iganes keppivad meelelahutustööstuse produktid, wannabe-kuulsused. Inimesed, kelle üle on hea nalja teha. Inimesed, kellega võrreldes saab endale õlale patsutada ja mõelda, et ma olen tegelikult ikka täitsa vahva sell.

Et siis tahaks öelda neile hea elu kasvandikele, et te võite vahepeal küll vahvad olla, kuid elust ei tea te sittagi.

Vot sellistes oludes peame treenima Tartus. Võinoh, nad ikka veel peavad.

Aga Kenneth on ikka paras fenomen küll. Sama treeneri kasvandik mis mina, seega mängu näinud ikka üsna palju. Uhh.

Ma arvan, et paljud ei igatse. Aga mina igatsen, vahepeal.

Karged sügishommikud. Eesmärgipärasus ja paratamatus - distsipliin, mis on hea. Oskus olla rõõmus ka siis, kui seljakott on raske (tõele au andes sai gümnaasiumis suurem osa ajast käidud mapiga, alati oli kellelgi teisel õpik olemas või polnud konkreetses tunnis ei õpikuga ega ilma midagi asjalikku teha). Oskus olla rõõmus ka siis, kui justkui polegi millegi üle rõõmus olla. Võib-olla on see muidugi hoopis depreka puudumise, mitte kooli positiivse mõju töö :D

Enamik emotsioone on meeles ikkagi gümnaasiumiajast, põhikoolis võttis hommikul kodu juurest peale koolibuss ning tolle aja hommikused emotsioonid on seotud ootamise, paksu lume, vihma, pori ja selliste asjadega. Gümnaasiumis tuli kooli kõndida - täpsemalt öeldes tuli kõndida vahemaa umbes Illusioonist Atlantiseni et bussi peale saada, kuid see viieminutiline jalutuskäik jättis aega märkamaks, kuidas pargipuude lehed värvi on muutnud, kuidas nurga tagant tulevad Raatuse gümnaasiumi tüdrukud ahnelt suitsu imevad, kuidas kodutänava majast väljus kutt kes kolme aasta jooksul hommikuti aina tusasemaks muutus.

Bussipeatuses olid kindlal kellaajal "omad" inimesed - portfelliga onu, kes Viljasalve juures maha läks, paar Maarjamõisa töötajat (üks vist suisa arst). Mida aeg edasi, seda tugevam tunne oli, et peaks neile hommikul tere ütlema, aga kussanüüd sellega. Viisakus ühelt poolt, aga tegelikult on ka tagasihoidlik viisakas olla.

Eredaimaks mälestuseks kooli poole sõidust on Tamme G maskott, kes püüdis mulle ühel eriti halval hommikul (kus ma palavikus ja nohus ja maeitea milles kõiges veel vaevlesin) selgeks teha, et viisakas oleks vanem inimene ikkagi istuma lasta. Pärast kitus veel klassijuhatajale ära kah, et ma bussis ebaviisakas olin ... mina jõudsin (vist enne teda siiski) klassijuhataja jutule, et vot selline intsident oli bussis, kui keegi sumisema hakkab, siis teab, mis toimus. Loomulikult hakkas sumisema. Vanad naised on vahepeal ikka väga tüütud. Võinoh, mitte ainult vanad :)

Liikluskultuuri-alane üllatus siis.

Riia liiklus on kohutav. Ummikud on tavalised, kell neli linna jõudes võib linna keskuses asuvasse sihtpunkti jõudmiseks kaks tundi arvestada. Kolmandal septembril, esimesel koolipäeval, oli hommikune liiklus ülimalt kaootiline - mitmed avariid peatänavatel, mittetöötavad foorid (reguleerijad abiks) ning oluliselt suurenenud autode hulk tänavatel. Kohalikku raadiot kuulates (SWH Plus on vene keeles) sai üha uusi teateid sellest, kus järjekordne avarii toimunud on ...

Üllatas mind aga Riia liikluskultuur. Sõites kõrvaltänavalt peatänavale, kus on ees autode katkematu vool, lastakse sind kiirelt vahele. Jah, mitte alati esimene auto, küll aga hiljemalt kolmas-neljas. Kaks päeva sõitsin linnas tipptunni ajal nii hommikul kui õhtul ning mõlemal päeval kohtasin sellist viisakust üsna sageli. Tänu väljendasid vahele lastud autojuhid ohutuledega.

Arvan, et meie linnaliiklus paraneb (muutub viisakamaks, teineteisega rohkem arvestavaks) samuti siis, kui ummikud veelgi pikenevad ning teineteisega arvestamine muutub vältimatuks.

Loomulikult jäävad alles need juhid, kes kahesuunalisel tänaval vastassuunas kihutades püüavad oma vahelelaskmisjärjekorda ootavatest autodest ette saada (Riia) ning Crossfire'i juhid, kes Pärnu mnt - Liivalaia ristis linna poole sõites sisemisest reast (vasakpöörderida) otse edasi süstivad, kuid põmmpead on paratamatus. Reegleid eiravaid inimesi kohtab ju mujalgi kui autoroolis.

Viimase aja pikemaid arutelusid 001 CMA teemadel Streetrace'i foorumis.

No on ikka ahnepäitsid.

Inimene üürib välja enda korterit. Ei kaasa sellesse kinnisvarafirmat, paneb kuulutuse ise City24 üles. Ja mida ta sellele kuulutusele lisab?

"Vahendustasu 1 kuu üür." Vahendustasu kellele? Mille eest?

Eesti telekanalitel näidatavad välismaised filmid on tõlgitud eesti keelde subtiitreid kasutades. Vanadele inimestele paraku raskesti jälgitavad - mis võib olla põhjuseks seebiseriaalidel dubleerimist kasutada.

Lätis on kõik filmid kohalikku keelde dubleeritud. Või siiski - venekeelsed filmid on vene keeles, lätikeelsete subtiitritega. Sama skeem on ka Leedus - "väljamaakeelsed" filmid on dubleeritud ning venekeelsed filmid, mida küll telekanalid vähem näitavad kui Lätis (demograafilised eripärad), on samuti reeglina subtiitritega.

Tegelikult ... tegelikult oskavad nii leedulased kui lätlased inglise keelt täiesti rahuldaval tasemel. Puudu jääb aga julgusest. Eestlaste julgusele, ma arvan, on filmide mittedubleerimine ainult kasuks tulnud. Hispaania ja portugali keele õppimist aga paraku ei soodustata :)