Sellest ajast peale, kui kolisin (noh, 90%) Tallinnasse, on Eesti muutunud väikseks. Tallinn-Tartu on pealehakkamise küsimus, Tallinn-Pärnu viitsimise asi ning praamiga saarele sõitmiseks on vaid head ideed tarvis.
Sarnane tunne on viimasel ajal ka Baltikumi osas. Ainult et ... Riias pole ma siiani avastanud midagi sellist, mis sinna otseselt tagasi kutsuks, Vilnius aga on väga vahva linn. Suur Tartu. Mõnusad inimesed, mõnusad kohad, mõnus miljöö. Riia on ... vene linn ilma selle autentse vene fiilinguta. Butafooria. Vahast pirn. Äriliselt vaatekohalt tõepoolest "Baltikumi pealinn", kuid midagi head see Baltikumi kohta küll ei ütle. Kolmest Balti pealinnast ongi ehk Vilnius kõige muhedam. Tallinn minus endiselt vaimustusvärinaid ei tekita.
August-oktoober olen 1/3 ajast Eestist eemal.
Stockholm on samuti koduseks saanud - juba on tekkinud "minu" kohad, juba suudan ma Stockholmi-süütutele linnas ringkäiku teha ning turistimarsruudi-väliseid kohti näidata. See on minu jaoks koduseks saamise üks tunnuseid - kui leian, taasleian ja jagan linnas X kohti ja muljeid. London on teine selline linn. Loodetavasti ka edaspidi, siis juba kui kohalik turistile. Mis parata, unistused ei taha kuidagi vaibuda ning Limehouse tundub jätkuvalt sobilik :)
Aga tegelikult tuleb ITIL Service Manager eksamiks õppida. Teisipäeval esimene osa ning septembri lõpus teine. Statistiliselt kukuvad pooled tegijad läbi. Eestis on sertifikaadiomanikke alla kümne. Eks paistab.
Üks mu professoritest kirjutas Diplomaatias kunagi, et Eesti on vägagi põhjamaine, meenutades üsnagi Soomet, Leedu kuulub slaavi kultuuri ning meenutab Poolat ning lõpuks Läti ongi see "õige" Balti (ta nimetas Lätit ka Balti täheks, sellest ma enam väga vaimustuses ei ole).
Läti = Riia, enam-vähem. Riia = vene linn, enam-vähem. Igastahes vene keel on valdav ning vene mentaliteet, tihti mitte kõige paremas vormis, peamine. Õige "Balti", heh :)