Sel nädalal etendub Von Krahli Teatris noortelavastus Haned võlgu.
J.M.K.E. teeb muusikat, noored näitlejad (peamiselt Viljandi Kultuuriakadeemia üliõpilased) teevad tükka ... ja publik itsitab. Lavastuse sisuliinid on segatud näitlejate isikliku taustaga, mängust saab reaalsus ja reaalsusest mäng, rollid vahetuvad ning laval liiguvad samaaegselt nii näitlejad kui nende näitleja-välised isikud. Muusika lisab kogu etendusele lisamõõtme, olles ühelt poolt kui heliriba, teisalt aga otsapidi etenduses sees. Ja publik itsitab.
Minu jaoks viskas etenduses rohkem kui korra Bulgakovit. Autor on tegelikult ikka Villu Tamme - võimalik, et ta omal ajal (käsikiri aastast 1995) Bulgakovi mõju all oli. Osaliselt, vähemasti. Lõpp aga muutub, reaalsest irreaalseks, kass on kass ja samal ajal enam ei ole kass ...
Etenduse pikkus on kolm tundi, koos vaheajaga. Toolid on ebamugavad ning saal liiga palav. Kordagi aga ei tekkinud mõtet, et vaataks kella. Või esimese vaatuse ajal, et lahkuks pärast vaheaega (on juhtunud, rohkem kui korra). Seesama segunemine, näidend läbi tegelaste elude ja samas omas liinis, see oli nauditav.
Anatoli Tafitshuk, üks osalistest, on unikaalsel positsioonil. Seda peab nägema ja kuulma.
Leave a comment