Viimaste päevade jooksul on ajakirjandusest, blogidest ning vestlustest sõpradega jäänud pinnale kolm mõttekildu.
Esiteks liiklusest. Vahepeal olen ma ka ise huligaan, täna suutsin Tammsaare-Sõpruse ristmikul peaaegu avarii tekitada (tõesõna, mina nägin fooris rohelist). Vahepeal kiirustan asjatult. Päris villuparvetit ei tee, nii m*nn ikka annab olla. Kui liikluses kaaskodanik lollusi teeb, püüan kuidagigi reageerida. Või siis lollust ära hoida (vasak suunatuli). Kellel seda plekikolinat ja vere lahmamist ikka vaja on. Vahepeal lasen signaali. Paar korda olen avastanud ennast üllatuslikult keskmist sõrme tõstmas - impulsiivne reaktsioon lauslollusele. Eile oli maja ees üks sell otsustanud oma auto garaazhi sissesõiduukse ette parkida. Lasin signaali, lootuses et juht on kusagil läheduses. Ei midagi. Ühel hetkel tundus, et maja all olevas keemilises puhastuses teenindajaga lobisev mees võib olla seesama oodatud autoomanik ... kes aga sugugi ei kiirustanud oma autot liigutama. Täpsustusena - ukse peal on peatumist keelav märk ning ka hoiatus puksiiri võimekuse kohta. Mina ootasin, suunatuli sees, sõiduteel. Igastahes, lõpuks otsustas mees väljuda ning autosse istuda. Kas see aga tähendas, et ta auto eest ära ajab? Ei sugugi. Paar minutit istus ta autos, niisama. Kannatlikkusel on piirid. Lasin signaali. Ei midagi. Mõne aja pärast hakkas juht manööverdama ... kui meie tuuleklaasid vastastikku sattusid, osutasin sõrmega meelekohale. Tema otsustas selle peale signaali lasta.
Ahjaa, põhimõte. Elus läheb mul juba nii hästi küll, et ei pea autoga kihutama.
Teiseks pudeliveest. Ameeriklased võitlevad selle vastu - mõttetu loodusvarade raiskamine ning õhusaaste suurendamine olukorras, kus kraanivesi on täiesti joodav. Jah, mul on kah külmikus Perrier' vett. Vahepeal ka Sanpellegrinot või midagi idanaabrite valikust. Üldiselt olen aga nõus, et pudelivesi on meie tingimustes mõttetu. Lisaks, kuigi pudel ei maksa palju, on tegemist jabura raiskamisega. Sõitu minnes - okei. Ma ei tea, kui kaua kraanivesi pudelisse panduna värske (ehk joodav) püsib. Pudelisse viliitud veega on vähem muresid. Aga et kodus pudelivett jooks ... no ega ma seda Perrier'd nüüd kraanist alla kah valama ei hakka, eksole. Juurde aga ei osta, kikukas.
Põhimõte. Ära osta pudelivett, kui on võimalus juua kvaliteetset kraanivett. Säästad loodust (kaugem) ja raha (isiklik kasu).
Kolmandaks elust endast. Elame vaid 1 kord. Sellest lähtuvalt tuleb Limehouse'i korterivalik üle vaadata.
Tuju on oluline!
Leave a comment