august 2007 Archives

Sellest ajast peale, kui kolisin (noh, 90%) Tallinnasse, on Eesti muutunud väikseks. Tallinn-Tartu on pealehakkamise küsimus, Tallinn-Pärnu viitsimise asi ning praamiga saarele sõitmiseks on vaid head ideed tarvis.

Sarnane tunne on viimasel ajal ka Baltikumi osas. Ainult et ... Riias pole ma siiani avastanud midagi sellist, mis sinna otseselt tagasi kutsuks, Vilnius aga on väga vahva linn. Suur Tartu. Mõnusad inimesed, mõnusad kohad, mõnus miljöö. Riia on ... vene linn ilma selle autentse vene fiilinguta. Butafooria. Vahast pirn. Äriliselt vaatekohalt tõepoolest "Baltikumi pealinn", kuid midagi head see Baltikumi kohta küll ei ütle. Kolmest Balti pealinnast ongi ehk Vilnius kõige muhedam. Tallinn minus endiselt vaimustusvärinaid ei tekita.

August-oktoober olen 1/3 ajast Eestist eemal.

Stockholm on samuti koduseks saanud - juba on tekkinud "minu" kohad, juba suudan ma Stockholmi-süütutele linnas ringkäiku teha ning turistimarsruudi-väliseid kohti näidata. See on minu jaoks koduseks saamise üks tunnuseid - kui leian, taasleian ja jagan linnas X kohti ja muljeid. London on teine selline linn. Loodetavasti ka edaspidi, siis juba kui kohalik turistile. Mis parata, unistused ei taha kuidagi vaibuda ning Limehouse tundub jätkuvalt sobilik :)

Aga tegelikult tuleb ITIL Service Manager eksamiks õppida. Teisipäeval esimene osa ning septembri lõpus teine. Statistiliselt kukuvad pooled tegijad läbi. Eestis on sertifikaadiomanikke alla kümne. Eks paistab.

Ühesõnaga, ärge minge seda filmi vaatama. Täielik, täielik jura. Allpool ka spoilerid, justkui. Mitte et seda filmi kuidagi spoilida saaks. Nuusuta kummalt poolt tahad, s*tt on s*tt.

Näitlejad on filmis tegelikult ... head. Või vähemalt keskmised. Jet Li on varasemates filmides, mis reeglina piisavalt põnevad selleks, et kinopiletile kulutatud rahast kahju ei hakkaks, olnud nauditav. Ei tegelikult kah - Romeo Must Die, Cradle 2 the Grave, The One ... need olid mõnusad filmid hea soundtrackiga. Selles filmis oli aga isegi tema üks tüütu puise jutu ja halvastivarjatud emotsioonidega mõttetu tüüp. Okei, soundtrack oli ikkagi hea.

Jason Statham, kes on tegelikult ju asjalik näitleja, pidi mängima tavalist kättemaksujanus võmmi, milliseid on kinolinal ja 1000 dollari eest tehtud TV-filmides nähtud sadu. Väga piinlik.

Mathew St. Patrick, järjekordne võmm, ei oska näidelda. Igav! Tüütu! Saaaaaaast!

Ma ei olnud mitte kunagi, ausalt mitte kunagi näinud üht täispikka klisheed. Enne seda filmi. Nüüd olen näinud. Võehh.

Ehk siis - kõik on etteaimatav. Dialoogid on sisutühjad ja see vähene sisu on pärit valikust keskmise kvaliteediga võmmipäti filmidest. Kogu stoori on üks pikk klishee. Üllatused tulevad alles filmi päris lõpus, kusjuures need on nii absurdsed, et jällegi on piinlik. Justkui oleks lavastaja püüdnud end rehabiliteerida: "okei, jah, suurem osa filmist on igav ja etteaimatav, ma tean, aga SEDA te küll ei osanud ette aimata, haa!". Sõida seenele. Igavast filmist sai absurdne igav film.

Ja neile, kes kirurgi enesetappu pingeliselt ootavad, ütlen kohe ära et seda ei tule. Mis siis, et kandev vaikus on täitsa olemas.

Saaaaaaast!

Sel nädalal etendub Von Krahli Teatris noortelavastus Haned võlgu.

J.M.K.E. teeb muusikat, noored näitlejad (peamiselt Viljandi Kultuuriakadeemia üliõpilased) teevad tükka ... ja publik itsitab. Lavastuse sisuliinid on segatud näitlejate isikliku taustaga, mängust saab reaalsus ja reaalsusest mäng, rollid vahetuvad ning laval liiguvad samaaegselt nii näitlejad kui nende näitleja-välised isikud. Muusika lisab kogu etendusele lisamõõtme, olles ühelt poolt kui heliriba, teisalt aga otsapidi etenduses sees. Ja publik itsitab.

Minu jaoks viskas etenduses rohkem kui korra Bulgakovit. Autor on tegelikult ikka Villu Tamme - võimalik, et ta omal ajal (käsikiri aastast 1995) Bulgakovi mõju all oli. Osaliselt, vähemasti. Lõpp aga muutub, reaalsest irreaalseks, kass on kass ja samal ajal enam ei ole kass ...

Etenduse pikkus on kolm tundi, koos vaheajaga. Toolid on ebamugavad ning saal liiga palav. Kordagi aga ei tekkinud mõtet, et vaataks kella. Või esimese vaatuse ajal, et lahkuks pärast vaheaega (on juhtunud, rohkem kui korra). Seesama segunemine, näidend läbi tegelaste elude ja samas omas liinis, see oli nauditav.

Anatoli Tafitshuk, üks osalistest, on unikaalsel positsioonil. Seda peab nägema ja kuulma.

Hetkel postituse pilt laiusega 800. Kas see jääb brauseris kenasti näha? Mouseover variant oli tõepoolest veidi närviline. Kui praegune pildisuurus paha on, saab alternatiivina Lightbox-tüüpi JavaScripti lahenduse kasutusele võtta.

Kooliajal on ulatuslikumad sõpruskonna vahetused seotud koolivahetustega - eriti kui koolid eri piirkondades asuvad. Põhikooli sõpruskond, vahvad inimesed, jäi võõraks, kui Tartusse gümnaasiumi tulin. Enne seda oli üheksa aastat tagasi jäänud võõraks tollane Tartu seltskond, kuid nendest inimestest on vaid ähmased mälestused. Lasteaiasõbrad jäävad "päris" sõpradeks vist ainult siis, kui nad kas naabermajas elavad või koolitee sinuga kaasa käivad.

Gümnaasiumi alguses oli soov mujale läinutega sidet pidada, osaliselt see ka õnnestus (kasvõi reedeõhtuses rongis), pikapeale aga see side kadus ... ja elu jäi kadunuks jäänud inimeste võrra vaesemaks. Hilisemad ideed ja katsed sidet taasluua on vaibunud - inimesed on lahku kasvanud.

Klassikaaslased gümnaasiumis - omapärane seltskond :) Eriti arvestades, et seltskond, kes legendaarsel õlle&piima joomise üritusel Wildes istus, ongi kokku jäänud - nüüdseks juba ligi kümme aastat. Olgugi et elukohad, ametid ning perekonnaseis on mõnel juhul vahetunud. Mitmed inimesed, kes kooli ajal olulised, on nüüdseks kõrvale jäänud. Võib-olla on see enesesäilituslik - ühes grupis tihedalt suhtlevate inimestega on oluliselt kergem sidet pidada kui grupist väljaspool asuvatega. Vähem on tarvis pingutada, mitmed kokkusaamised lihtsalt "juhtuvad", vähem planeerimist. Hind, mida tuleb maksta teistega suhtlemise eest (ajakulu, planeerimine, ümberplaneerimine) tundub ehk liiga kõrge. Ekslikult tundub, kuid inimene on laisk. Mõnda aega nendest inimestest eemal olnuna ununeb nende väärtus ning üha lihtsamaks muutub nendega mittearvestamine. Lõpuks ei ole ka tänaval kohtudes enam millestki rääkida - peale ilma ja Tartu liikluskorralduse.

Mida aeg edasi, seda rohkem kollektiive eluteele jääb. Koolid, töökohad, hobid. Igas neist leiad mitmeid inimesi, kes on toredad. Kelle maailmavaade (või pigem suhtumine) sinu omaga klapib - isegi kui tõekspidamised mitte. Igast neist jääb vähemalt mõneks ajaks alles väike seltskond, kellega ka hiljem suhtled. Ajapikku ... kohtub mõne inimesega uuesti, teises keskonnas, teistel tingimustel. Reeglina on see kohtumine tore :)

Viimasel ajal aga ...

Liiga paljude inimestega on sõprus degradeerunud tutvuseks. Side, mis justkui olemas oli, on nüüdseks kadunud. Põhimõtteliselt peaks olema sellega ju harjunud - nagu eelnevalt kirjeldasin, inimesed jäävadki aja jooksul kaugeks, kui suhtlusringkonnad muutuvad. Antud juhul aga on see mitmel juhul justkui ühepoolne. Mitte-minupoolne.

Mõtisklesin millalgi kiindumisest. Midagi pole muutunud - jätkuvalt kiindun, tundub, inimestesse liiga kergesti. Miks ei peaks, küsin ma enda käest. Kui teine inimene, sõltumata soost ja vanusest, on huvitav, sisemiselt rikas, mõistlik - siis on temaga meeldiv suhelda. Inimeste jaoks, kellega tihedalt suhtlen, loon oma südames ruumi. Mulle läheb korda see, kas neil läheb hästi või mitte nii hästi. Mulle lähevad korda nende saavutused, nende rõõm. Olen valmis olema olemas siis, kui neil on mure. Olen kui kindlustusfirma, loodetavasti küll paremate lepingutingimustega kui meie tavapärased. Kindlustus sellepärast, et enamikel juhtudel ei lähe poliis kasutusse - see on ikkagi kindlustunne selleks, et jamasse sattudes oleks abi olemas. Ma ei tea, kas ma tahan olla kindlustusfirma - selline analoogia mõtiskledes lihtsalt tekkis.

Mulle hakkab tasapisi tunduma, et suutsin postituse alguses ära kirjeldada degradeerumise põhjuse. Mugavus. Inimene, kes ei liigu samas seltskonnas, kus sa ise reeglina liigud, nõuab suhtlemiseks suuremat pingutust. Selle sõbraga kohtumine ei tähenda seda, et kohtub niikuinii - klubis, pubis, Postimehe pargis - vaid seda, et kohtumiseks tuleb spetsiaalselt plaane teha. Niisama kokku sattumine on vähem tõenäoline, kui tavaseltskonna liikmetega. Eks elukohavahetus on muidugi teinud oma töö.

Ja otse loomulikult tekib seda mõistes solvumine. Pettumus. Kas tõesti pole ma seda pingutust väärt? Eriti valus on siis, kui võõraks jääb inimene, kellega on jagatud rohkem kui pubis joodud alkohol.

Suureks saamise valu?

Viimaste päevade jooksul on ajakirjandusest, blogidest ning vestlustest sõpradega jäänud pinnale kolm mõttekildu.

Esiteks liiklusest. Vahepeal olen ma ka ise huligaan, täna suutsin Tammsaare-Sõpruse ristmikul peaaegu avarii tekitada (tõesõna, mina nägin fooris rohelist). Vahepeal kiirustan asjatult. Päris villuparvetit ei tee, nii m*nn ikka annab olla. Kui liikluses kaaskodanik lollusi teeb, püüan kuidagigi reageerida. Või siis lollust ära hoida (vasak suunatuli). Kellel seda plekikolinat ja vere lahmamist ikka vaja on. Vahepeal lasen signaali. Paar korda olen avastanud ennast üllatuslikult keskmist sõrme tõstmas - impulsiivne reaktsioon lauslollusele. Eile oli maja ees üks sell otsustanud oma auto garaazhi sissesõiduukse ette parkida. Lasin signaali, lootuses et juht on kusagil läheduses. Ei midagi. Ühel hetkel tundus, et maja all olevas keemilises puhastuses teenindajaga lobisev mees võib olla seesama oodatud autoomanik ... kes aga sugugi ei kiirustanud oma autot liigutama. Täpsustusena - ukse peal on peatumist keelav märk ning ka hoiatus puksiiri võimekuse kohta. Mina ootasin, suunatuli sees, sõiduteel. Igastahes, lõpuks otsustas mees väljuda ning autosse istuda. Kas see aga tähendas, et ta auto eest ära ajab? Ei sugugi. Paar minutit istus ta autos, niisama. Kannatlikkusel on piirid. Lasin signaali. Ei midagi. Mõne aja pärast hakkas juht manööverdama ... kui meie tuuleklaasid vastastikku sattusid, osutasin sõrmega meelekohale. Tema otsustas selle peale signaali lasta.

Ahjaa, põhimõte. Elus läheb mul juba nii hästi küll, et ei pea autoga kihutama.

Teiseks pudeliveest. Ameeriklased võitlevad selle vastu - mõttetu loodusvarade raiskamine ning õhusaaste suurendamine olukorras, kus kraanivesi on täiesti joodav. Jah, mul on kah külmikus Perrier' vett. Vahepeal ka Sanpellegrinot või midagi idanaabrite valikust. Üldiselt olen aga nõus, et pudelivesi on meie tingimustes mõttetu. Lisaks, kuigi pudel ei maksa palju, on tegemist jabura raiskamisega. Sõitu minnes - okei. Ma ei tea, kui kaua kraanivesi pudelisse panduna värske (ehk joodav) püsib. Pudelisse viliitud veega on vähem muresid. Aga et kodus pudelivett jooks ... no ega ma seda Perrier'd nüüd kraanist alla kah valama ei hakka, eksole. Juurde aga ei osta, kikukas.

Põhimõte. Ära osta pudelivett, kui on võimalus juua kvaliteetset kraanivett. Säästad loodust (kaugem) ja raha (isiklik kasu).

Kolmandaks elust endast. Elame vaid 1 kord. Sellest lähtuvalt tuleb Limehouse'i korterivalik üle vaadata.

Tuju on oluline!

Paneel on neil sama.

Dell on eredam ja minu silmale kenama disainiga. Mälukaardilugeja. 4 USB porti 2 asemel. Lisaks on see ca 4000 krooni odavam (10k vs 14k).

Peakeses kolksub aga ikkagi mõte - kusagil peab mingisugune trikk olema. Kas tõesti ei räägi Samsungi kasuks midagi?