Ajend: Mari Toomse, Haridusliku ebavõrdsuse nõiaringis
Mõtted, mis mul tekkisid.
Põhiharidus - selle tase näib mulle võrdlemisi ühtlane. Teada on, et maakoolides võib mõni aine olla nõrgem, kuna sinna ei leita õpetajat. Mitmetes maakoolides on olukord eriti raske - seega maakoolide hea taseme tagamiseks peaks riik adresseerima õpetajate puudumise probleeme. Olles ise maakoolis õppinud, ei näe ma põhikoolitasemel suurt erinevust linnakoolidega, seda just taseme mõttes. Õpetajate puudus kummitab ka linnakoole, mistõttu tuleb tegeleda murega laiemalt.
Keskharidus gümnaasiumi näol - tase erineb oluliselt. Eriained (sh ja eriti science ehk keemia-füüsika) sõltuvad klasside varustatusest katsevahenditega, suurematel (rikkamatel) koolidel on eelis, kasu õpitust on suurem. Eliitkoolid (ja mitte ainult) keskenduvad kolme aasta jooksul paraku eelkõige riikieksamiteks drillimisele - arvestades seda, kui palju arusaamatusi on olnud riigieksamite hindamise alustega, pole selline lähenemine ehk õige. Miks drillida inimesi kolm aastat selleks, et nad suudaks võimalikult hästi vastata ebamäärastele ja osaliselt arusaamatutele nõuetele. Vastus on hetkel muidugi lihtne, sellest sõltub edasiõppimise võimalikkuse tõenäosus. Kui aga riigieksamid on tõepoolest see, mis näitab noore inimese teadmiste soovitud taset ja selleks drillimiseks kulutatakse tuhandete noorte elust kolm aastat, tuleks avalikkuses algatada sisuline diskussioon. Need kolm aastat peaks olema kulutatud uute teadmiste omandamisele ning nende rakendamise oskuse arendamisele - kusjuures rakendamine EI OLE riigieksami küsimustele soovitud vormis vastamine.
Kõrgharidus - muuta 100% tasuliseks, kuid pakkuda suures mahus stipendiume, mis tagavad edukalt õppivate noorte jaoks sisuliselt tasuta õppe. Stipendiumi saamiseks vajalik tase ei tohiks olla väga kõrge, kuid peaks siiski eraldama terad sõkaldest. Esimesel aastal võiks stipendiumi maksmise alused olla leebemad (erineva taustaga noortel võib õppima õppimine võtta erineva aja), järgnevatel aastatel põhimõtted karmistuksid. Alati jääb võimalus minna tasulisse õppesse (kus riiklikku stipendiumi ei maksta, küll aga saab kasutada õppelaenu võimalust) ning heade õppurite puhul on kindel, et nad ei pea kunagi sentigi oma hariduse eest maksma.
Uuendus: TLÜ prorektor: esimene kõrghariduse aste peaks olema tasuta (20.07.2007)
Mhmh, just, midagi sinnapoole ...
Mis siis ikkagi praeguse kõrgharidusega võrreldes muutuks?
Pigem oleks vast lihtsam tõsta miinimum ainepunktide määra ja terad saaks ikka eraldatud ning üleminek oleks oluliselt lihtsam.
Minu ideaale täis noore inimese peas küpseb aga mõte, et riiklikud ülikoolid peaksid just olema ainult tasuta. Ning sissesaamine peaks olema oluliselt seotud ka tudengi motiveeritusega õppida, lisaks tema võimekusele ning eelnevatele tulemustele. Kõigile teistele jääks eraülikooli võimalus. Aga ma ei hakka isegi tegema seda nägu, et see kõik oleks teostatav ning et see oleks probleemivaba. Lihtsalt unistus on selline mul.
Kui raha liiguks stipendiumite kaudu, oleks rohkem otsustusvõimalust õppurite käes. Nemad on vaeva näinud ja stipendiumi saanud, nemad ka otsustavad kas 120+ inimest loengus on sobilik variant või mitte. Ülikoolid peavad jätkuvalt vaeva nägema selle nimel, et õppurid endale saada, kuid juba immatrikuleeritud õppurite kvaliteetne teenindamine muutub olulisemaks, ma arvan. Tegelikult on siis ju kaks instantsi - riik ja õppur - kes soovivad, et nende raha asja ette läheks. Sellesama stipendiumi võib õppur viia ka kooli X, kui praegune kool Y tasemelt kehv on. Meil ei ole riigis ühtegi ülikooli, mis oleks maailma mastaapides võrreldav tippülikoolidega. Üleüldse oli meil siiani ainult 1 akadeemiline ülikool (on vist ka jätkuvalt). See, et TÜ-d heaks peetakse, ei tulene mitte ainult tasemest (mis kohati on kõikuv või ebapiisav) vaid sellest, et konkurentsi pole olnud, vähemalt mitte Eestis sees.
Tasuta asjadega on see, et neid ei hinnata. Praegu kulutatakse riigi raha peaasi-et-saaks-sisse erialadel, loodusainete õpetaja näiteks varasematel aastatel (st sinna lähevad teiste hulgas inimesed, keda eriala ei huvita, kuid kes soovivad saada paberit). Ainepunktide miinimummäära tõstmine oleks üks samm kogu projektis.
Eraülikoolidest on mul kokkupuuteid vähestega ning nendes, mida ma tean, paberit osta ei saa.
No kui sa selle stipendiumi seod õppuri mitte kooliga, siis on veidi teine asi.
Sellelaadne on näiteks mõte, mida ma küll ei tea, et kuskil kasutataks, aga sellest on kindlasti omajagu räägitud: gümnaasiumi/kutseka lõpetamisel saab noor N-kümmend tuhat krooni "stardiraha" ning otsustab siis ise, mis sellega teeb - õpib, raiskab, asutab firma, investeerib etc.
Stipendiumi õpilase ja mitte kooliga sidumine on minu arvates väga hea mõte ja idee järgi peaks suurendama koolidevahelist konkurentsi (kas siin ainult Eesti väiksus takistuseks ei saa? Veel parem oleks selline süsteem EL piires, aga see on vist juba liiga utoopiline.) Kusjuures midagi sellist pakkus välja juba ka Milton Friedman "Valikuvabaduses", aga seda juba gümnaasiumite ja põhikoolide tasemel, et parandada üldhariduse kvaliteeti USAs.
Stipendium, mis on seotud õpilasega, on justkui tema raha, mida ta reaalselt ise välja käima ei pea. See on tema vastutusel - ning tal on õigus nõuda selle eest kvaliteetset haridust. Kui valitud ülikool või eriala ei suuda seda pakkuda, viib õpilane raha mujale. Lisakasu on see, et sädelevale reklaamile lisaks peab ülikool/eriala pakkuma ka sädelevat sisu, et üliõpilased laiali ei jookseks.
Võimalik, et see tähendab mõnede erialade kaotamist. Võib-olla on see isegi hea.