Minu lõpukõne selleaastastele lõpetajatele, kes selles koolis jäävad viimaseks lennuks.
Võttis aega mis ta võttis - kolm lendu, kooli sulgemise otsus - enne kui mind aktusele sõna võtma sai.
Meie ühiskond on keeruline. Olen viimase aasta jooksul palju meie naaberrahvastega suhelnud. Toon ühe näite:
Eestlane, lätlane ja leedukas näevad elevanti.
Leedukas mõtleb: näe kui suur loom.
Lätlane mõtleb: ohoo, siit saab palju liha!
Eestlane mõtleb: Huvitav, mida ta minust mõtleb ...
Teiste arvamus on oluline. See on nagu peegel, kust saab end aeg-ajalt imetlemas käia. Justnimelt imetlemas - sest me ei oota ju tegelikult, et see peegel meile kaugel maal elavat, palju ilusamat-targemat-osavamat Lumivalgukest nina alla hõõruks.
Me oleme harjunud sellega, et peeglist paistabki meie tõeline mina. Kui vaatepilt pole päris see, mida me ootame, võib proovida välja vahetada lipsu või kulutada teise poole juukselakipudelist oma soengule.
Ma usun, et te kõik olete käinud kõverpeeglitoas. Miks sealset peegelpilti nähes ei teki tunnet, et peaks ennast muutma? Põhjus on lihtne - te ju teate, milline te tegelikult olete.
Miks teiste arvamust pigem vannitoa- kui kõverpeegliks peetakse, ma ei tea. Ebakindlus? Soov olla see kõige-kõige-kõige ning olla seda kõigi jaoks?
Inimestel on palju hirme. Väiksena kardetakse kolli riidekapis või voodi all - ning turvalisema tunde jaoks keeratakse ennast teki sisse, sest siis ei saa koll kätte. Kardetakse hääli pimedas - ning üleüldse pimedat. Üksinda kodus olles on ju ikkagi kindlam jätta koridoris tuli põlema, eksole.
Hirm selle ees, et "aga äkki ma talle (või neile) ei meeldi" on üks suuremaid. Sellest on raske jagu saada ka siis, kui juustes juba halli ning öösel koridoris põlev tuli pigem raisatud raha kui turvatunnet tähistab.
Hirmud aga on selleks, et neid võita. Hirm rattalt kukkuda, hirm peakat hüpata, hirm klassiekskursioonile 40-kraadist kaasa võtta. Mitte et ma kellelegi konkreetselt vihjaks ...
Ei tohi karta. Võib-olla on teil vahepeal tunne, et te ei tohi eksida. Tegelikult aga ei tohi karta eksida.
Öeldakse, et ainult rumal inimene õpib enda vigadest - tark inimene aga teiste omadest. Samas - kas te tõepoolest tahaksite enda ümber nii palju rumalaid inimesi, kelle vigadest õppides läbi elu liikuda, või oleks parem olla tarkade inimeste seltskonnas?
Valiku tegemine kahe võimaluse vahel on teadlik loobumine mittevalitud võimalusest. Kui te teete valiku mitte riskida (taas sama küsimus - aga äkki teistele ei meeldi, aga äkki paistan ma nõme), siis ainus, mida te saavutate, on kaotus. Riski võtmise puhul oleks olnud vähemalt 50/50 võimalus, et oleks läinud hästi. Te ei saa kunagi teada, mis oleks saanud siis, kui ... ja uskuge mind, enamasti oleks läinud hästi. Senikaua, otse loomulikult, kui pudel klassiekskursioonile minnes koju jääb.
Ärge võtke elus asjatuid riske. Võtke riske nendes asjades, millest te hoolite - julgege astuda samme, mis võivad aidata olla teil edukam asjades, mida te armastate.
Tänan teid selle eest, mida olete mulle õpetanud. Tänan teid olemast nii vahvad.
Leave a comment