Lillesort, mida mu vanemad sel aastal esimest korda kasvatavad. Paari nädala pärast peaks saama seda Tartu turult ka osta.
| 12.04 - 14.04 | |
 | 16.04 - 20.04 |
 | 23.04 - 04.05 |
Lukas hakkab võitlema koolivägivallaga
Mul on hea meel, et koolivägivallaga tegelemine võetakse plaani. Aga ... jätkuvalt jääb mulje, et haridusminister keskendub mitte haridusele, vaid kooris hüütud "jahh! jahh!" tagasiside saamisele. Hariduses on fundamentaalsemaid probleeme kui koolivägivald.
Lisa: on veel inimesi, kes nii arvavad (Lukasest saab ajakirjanduse peksupoiss). Haridusminister võiks koolivägivalla küsimusega tegeleda küll, kuid mitte esimeses järjekorras.
Ma ei ütle, et tegemist on halbade jookidega. Nii Heineken kui Carlsberg on maheda maitsega karastavad joogid. Neid aga õlleks nimetada pole justkui õige.
Sobilik enne sauna juua, sobilik peale sauna juua, sobilik enne klubi juua, sobilik klubis juua, sobilik peale klubi juua, sobilik sõpradega koos istudes juua, sobilik toidu kõrvale juua jne. Selles peitub osaliselt ka mure.
Õlu, nagu enamik jooke, peab minu arvates olema iseloomuga. Nimetatud jookidel puudub iseloom. Neid võib tarbida misiganes asendis misiganes olukorras.
Need maitsevad nagu ... kana. Ülekantud tähenduses muidugi. Õllel peab olema maitse. Ma ei räägi sellest, et "õige mees joob ainult sellist õlut, mille peale nägu humalaks tõmbab". Ma räägin sellest, et kui juba midagi juua (ja see miski pole vesi), siis võiks ju juua iseloomu ja maitsega jooki. Miks juua midagi sellist, millele tootereklaamis viidatakse kui paremaks tehtud veele. Nagu mismõttes?
Ma arvan, et inimene, kes väidab, et naudib õlut, kuid joob selle sildi all peamiselt ülalnimetatud jooke, ei ole õlle olemusest aru saanud. Kui alkoholivaba õlle juures on paralleele tõmmatud kumminaisega, siis sedasorti "parandatud vee" tüüpi õlle puhul, noh, maeitea ... käsikiimlus?
Kui üürikorterit otsima hakkasin, olid nõudmised enam-vähem selged. Asukoht päris kesklinnas või Kadriorus (nii et puud akna taga). Kaks tuba. Vann. Vähem mööblit, rohkem õhku. Mõistliku suurusega köök.
Nüüd on praeguses korteris elatud 9 kuud. Asjalikud naisterahvad suudavad selle aja jooksul suure tööga hakkama saada, mul pole midagi erilist ette näidata. See selleks.
Soovid ja vajadused muutuvad. Tunded muutuvad. Kui korterit otsides oli saun neljandajärguline lisa, siis nüüd ei tahaks korterit vahetades sellest loobuda. Ei kasuta seda küll just teabmistihti, kuid on hea, et asi olemas. Vannist tunnen jätkuvalt puudust. Asukoht päris kesklinnas on hea - kuigi Kadrioru variant poleks mõtteis sugugi halvem. Vahepeal hakkas isegi Kristiine täiesti arvestatava variandina tunduma - on vist Kristiine, ühesõnaga need kolme-neljakorruselised 50-ndatel ehitatud majad, mis jäävad piirkonda, kust rong Tartu poole sõidab. Päris roheline ja rahulik kant tundus.
Köök peaks olema aknaga. Kus iganes ma senises elus elanud poleks, alati on köögis olnud aken - välja arvatud praeguses korteris. See ahistab. Jällegi - mitte et ma köögis veedaks olulise pikkusega osa oma elust, kuid nendel kordadel kui seal askeldan, tunnen aknast puudust. Hommikusööki ma köögis süüa ei taha - tahan loomulikku valgust, mitte laelampi.
Praktilised asjad, mida soovidagi ei osanud, on ennast ära tasunud. Eraldi garderoob (walk-in), kuhu riided kenasti ära mahuvad. Majapidamisruum, kus pesumasin ja pesu kuivatamise ning triikimise võimalus. Silma alt ära - mulle ei meeldi, kui vannitoas pesu ripub. Või köögis, mis on variandiks minu Tartu kodus. Nõudepesumasin, mis laisale inimesele tore võimalus. Parkimiskoht maja all soojas garaazhis, kust ka talvel on hea välja sõita. Kraabitsat kasutasin sel aastal vaid paaril korral, kui Tartus olles talve ilmutas.
Rõdust tunnen kah puudust. Hinges maapoiss vist ikkagi, tahaks "värske õhu" kätte saada paari sammuga, mitte nii et peab ennast viisakalt riidesse panema selleks - ja siis viis ristmikku ületama enne kui esimesse parki jõuab. Okei, tegelikult ühe, aga ikkagi.
Ehk siis rõdu, vann, aknaga köök. Nendest tunnen puudust. Lilla väliskoridoriga olen juba ära harjunud.
