veebruar 2007 Archives

Mõte, mis tekkis peale Eesti Kristlike Demokraatide telereklaami nägemist. Seal öeldakse, et usuvabadus tähendab vabadust valida.

Olgu. Kas mitte aga pole nii, et usk selles tähenduses (usk kõrgemasse olendisse) on vaid üks võimalusi millessegi või kellessegi uskuda. Erinevad usundid on sama põhimõtte varjundid. On ju ka alternatiive. Arvan, et inimesele kui mõistusega sotsiaalsele olendile on oluline millessegi uskuda (aitab elada), kuid see miski ei pea olema "Jumala tüüpi".

Et siis - kõikides koolides siiski ei peaks, minu arvates, õpetama ühe võimaliku ellusuhtumise erinevaid stiile eraldi õppeaine raames. Usundilugu - jah, miks mitte. Ajaloo, kodanikuõpetuse või filosoofia raames. Religiooniõpetus HTG stiilis - miks mitte. Humanitaarklassis, filosoofilise varjundiga. Aitab kahtlemata silmaringi laiendada. Samas peaks koos misiganes tüüpi usundi- või religiooniõpetusega kaasnema selgitus selle kohta, et tegemist on ühe võimaliku ellusuhtumisega. Inimene ei pea, nui neljaks, ilmtingimata Jumalat uskuma.

Ei midagi uut, ei midagi revolutsioonilist. Isiklik ahhaa-tunne, mis kaasneb mõtete selginemisega.

Millesse või kellesse usud Sina?

Eile oli mul taaskord õnne olla vastava numbrimärgiga auto liikluskäitumise tunnistajaks.

Esimene kord juhtus intsident suvel, kus sama auto (ja eeldatavasti sama autojuht) tekitas väga liiklusohtliku olukorra Mustamäel, möödudes eessõitnud autost (Opel) bussitasku kaudu, kuid kuna jalad ei ulatu pedaalideni (või on mure milleski muus), ei suutnud ta kiirendada ning sõitis sellele samale muidu ees sõitnud autole väga jõhkralt ette, sundides toda autot ning teisi autosid tagapool järsult pidurdama. Võib-olla jäi 5 cm ruumi kahe auto vahele. Tol korral jäi mulle mulje, et Opeli traumeeritud juht muutis oma marsruuti ning võttis meie peategelasele sappa, et esimesel võimaluse juhist s*tt välja peksta. Võib-olla ma lihtsalt lootsin seda.

Seekord alustas jobu madallennuga Tallinn-Tartu neljarealisel, möödudes minust taaskord napi 5 cm kaugusel. Osavalt oli ta suutnud kahest ühe suuna reast tekitada kolm, sõites keset eraldusjoont. Varsti peale sõbramüksukatsetust jäi auto toppama eessõitnud kaubiku taha, sedakorda juba kaherealisel maanteel. Taaskord otsustas juht tekitada enda jaoks platvormi 9 3/4 ehk siis sõitis eraldusjoonel, sundides seekord juba vastusõitvaid autosid võtma üsna tee äärde.

Et ta järgmises elus elaks huvitaval ajal.

Vaatan Pealtnägijat. Hetkel räägitakse Toomas H. Liivi kaasusest, asja kommenteerib pikalt prokurör Eve Soostar.

Milline drama queen! Iga sõna järel paus, iga lause juures silmade pööritamine.

Ei ole võimalik mitte nõustuda sellega, et Toomas H. Liivi teod, niipalju kui neid teada, on koledad. See häirib mind. Samuti aga häirib mind see, et prokurör pole kainelt kaalutlev inimene, vaid keegi, kes selge faktide esitamise asemel riigitelevisioonis amatöörteatrit teeb.

Samas muidugi ... tegemist pole kohtunikuga. Võib-olla prokuröri amet ongi selline, mida tuleb hinge ja raevuga teha.

Pille Alaveri kirjelduse järgi peaks aga ka mina vist homme kastreerimisele minema. No igaks juhuks, sest mine sa tea.

Õpetajate palk lähemate aastate jooksul tõenäoliselt oluliselt ei tõuse.

Uitmõte täiendkoolitusprogrammiks. Esimese õppeaasta lõpuks on õpetajal olemas praktiline kogemus ja juba mingi teadmine sellest, mis koolis ees ootab. Kutseaasta oli õpetajakoolituses ühel hetkel ka plaanis, ma hetkel ei tea kas see realiseerus täies mahus.

Peale seda üht proovimise, katsetamise, õppimise aastat peaks õpetaja olema ka võimeline otsustama selle üle, kas ta soovib õpetajana jätkata. Kas see amet on tema jaoks. Kas ta soovib klassi ees hakkama saada - ning millistest oskustes ta puudust tunneb. Kui palju erialast täiendkoolitust ta sooviks. Kui palju pedagoogikaalast, sotsiaaltööalast, psühholoogiaalast täiendkoolitust.

Riik sõlmib õpetajaga lepingu näiteks viiele aastale. Selle aja jooksul saab õpetaja tavapärast õpetajapalka (mis pole väga kõrge, aga pole ka väga madal), lisaks võimaldatakse tal osaleda täiendkoolitustel, mille maksumus kompenseeritakse riigi poolt. Võimalik, et protsessi tuleks kaasata noore õpetaja juhendaja(d), et hinnata objektiivselt seda, milliseid koolitusi õpetaja vajab. Selle viie aasta jooksul on õpetajal kohustus jätkata koolis tööd - ta ei tohi peale esimeste koolituste saamist koheselt lahkumisavaldust lauale panna ja uude töökohta parema palga peale minna, olles sealseks tööks vajalikud teadmised omandanud õpetajatele mõeldud koolitusprogrammides.

Loomulikult peab õpetajatel olema võimalus töökohta vahetada - pärast lepingu lõppu. Kes soovib koolis jätkata, sõlmib riigiga uue kokkuleppe. Kes soovib enda kogemust mujal rakendada, saab koolilt kaasa head soovid ning viib enda juhtimisoskused koolist välja.

Kasutegurid - õpetajatel on parem ettevalmistus olukordadeks, mille esinemist nad juba ise on kogenud. Ettevalmistus ei piirdu erialasega, vaid hõlmab ka neid oskusi, mida tuleb treenida (kuigi alge, jah, peab inimeses loomupäraselt olemas olema). Juhul kui õpetaja peale viit aastat soovib vaheldust, on tal võimalus kogu omandatud teadmistepagas võtta kaasa uude töökohta. Juhid on reeglina nõmedad ja alluvad on rumalad. Seda olukorda on võimalik muuta. Ehk siis - riigi raha eest koolitatud õpetajate teadmised ja kogemused ei lähe ka peale nende õpetajate koolist lahkumist kaduma. Omandatu rakendatakse kooliväliselt, aidates kaasa ühiskonna üldisele taseme muutmisele.

Samas ma usun, et paljud õpetajad, kes on peale esimest (kutse-) aastat võtnud vastu otsuse kooli jääda, ei soovi sealt lahkuda enne 10-15 aastat õpetajana töötamist, kui üldse.

Õpetajaamet on paraku selline, kus tööandja peab ise enda töötajad täies mahus välja koolitama - siin pole palju võimalusi kasutada ära teiste poolt tehtud eeltööd.

Uute töötajate otsinguil arvestan ka ma ise õpetajatöö kogemust juhtimiskogemusena. Kogemuse ulatuse määrab aga see, mida ja kuidas kandideerija selle aja kohta räägib. Juhtimiskogemus võib näidata ka seda, et tegemist ei ole (hea) juhiga.