jaanuar 2007 Archives

Äripäev kirjutab:

Praeguse seisuga on uus õppekava talveunne vajunud ning ootab uut haridus-ja teadusministrit, kes aitaks õppekava ellu viia. Kõige varem võiks õppekava jõustuda 2008. aastal.

Ma arvan, et uue haridusministri ametiaeg saab olema üks raskemaid. Vana lammutada on tunduvalt lihtsam kui uut üles ehitada. Loomulikult on/oli vanas süsteemis probleeme, kuid mitte kõik, mis on pärit "nõuka-ajast" ei ole halb. Praeguseks on aga kätte jõudnud see aeg, kus uue õppekava abil püütakse hakata süsteemi taas üles ehitama.

Püütakse hakata. Sellesama õppekava koostamise tagamaad on nii räpased ja ebaprofessionaalsed, et ma ei usu projekti edusse. Ma usun, et paljud õpetajad ja haridusspetsialistid on pigem muudatuste poolt kui vastu, samas suvaliste ja põhjendamata muudatuste läbisurumine ei too edu. Kas vihmauss on putukas või ei, polegi niiväga oluline. Jälgida tuleb trendi - suured muudatused on sisse viidud väikesearvulise tegelaste (spetsialistide?) kollektiivi poolt. TÜ Õppekavade Arenduskeskuse pikaajalisele projektile tõmmati vesi peale ning anti ohjad REKK-i kätte, mis ilmselgelt on pigem poliitiline kui sisuline otsus. Enda nime autahvlile saamiseks viidi uue õppekava arendusprojekt uuele tasemele, võttes aluseks kallutatud REKK-i/Avita versiooni ning täites selles mõned suuremad augud TÜ versiooni abiga.

Kui uueks ministriks saab taaskord Reps, hakatakse uut kava rakendama. Kui aga minister vahetub ning saab olema hoopis teisest erakonnast, muutub elu keeruliseks. Uue õppekava väljatöötamiseks on kulutatud palju ressursse ning niisama seda kõrvale visata pole võimalik. Samas usun ma, et mitte iga minister/erakond pole nõus praeguseks valminud õppekava koolidesse viima.

Ma ei tea hetkel seda, kui paljud õppeained on uue kava kui ainsa võimaluse ootel. Minu teada on mitmetel ainetel kehtiv õppekava iganenud või puuduvad õpikud selle edukaks kasutamiseks. Kas need ained kannataksid veel kaks aastat? See on hinnanguliselt periood, mille jooksul jõuaks uue õppekava üle vaadata, ära siluda, selle põhimõtteid asjaosalistele (direktorid, õpetajad, õpilased) tutvustada. Kindlasti ei tee kahe aastaga s*tast saia, kuid see oleks piisav aeg suuremate probleemide ärahoidmiseks.

Enne muudatuste tegemist on siiski vaja analüüsida, mis on mureks ning mida muuta tuleb, mitte jõuga kõike muutma minna. Kasvõi TÜ poolt pakutud kitsa ja laia kursuse temaatika on enamikele õpetajatele harjumatu ning vajaks paremat põhjendamist. TÜ ise ei jõudnud paljusid projekti loomulikuks osaks olevaid tegevusi läbi viia, kuna nende töö sisuliselt ju katkestati. See, mida seal praegu tehakse ... see ei ole enam see.

Ministri valikud minu nägemuse kohaselt:
- viia uue õppekava arendus lõpuni ja rakendada see 2008/2009 õppeaastast
- lükata õppekava rakendamine 2 aastat edasi ning täiendada uut õppekava selle aja jooksul
- loobuda uuest õppekavast selle praegusel kujul, lükata rakendamine edasi 4 aastat ning luua veel üks uus versioon

Ükski neist variantidest pole eriliselt hea, sest olukord ei ole eriliselt hea. Sellepärast ma arvangi, et uue haridusministri ametiaeg saab olema üks raskemaid.

Elatud ajast ja tehtud tegudest jäävad mälestused - kohad, inimesed. Kogemused. Head ja halvad asjad, mured ja rõõmud.

Aastal 2005 sai tolleaegse töökoha rahvaga Sulkavas käidud. Eelmisel aastal oli soov seda korrata, võimalust aga mitte. Sel aastal kipub see soov jälle tagasi tulema.

Sulkavan Suursoidut

Milles on probleem? Kas selles, et inimestel keelatakse reisida?

Ükski kool ei keela õpilastel reisida. Usun, et nii GAG kui Prantsuse Lütseum pigem õhutavad õpilaste reisimist. Aga - õpilased tehku seda koolivaheajal, mitte koolitundide ajast.

Koolid keelavad õpilastel põhjuseta puududa. Põhjusega puudumise võimalused on kirja pandud - näiteks kuulub nende hulka õpilase haigus. Reisimine ei ole aktsepteeritav puudumise põhjus.

Pakosta on kah demagoog (viitan TV3 uudistele). Olukord, et vaheajal saavad reisida vaid need, kes pikalt ette mõtlevad või rohkem nõus maksma on, pole koolide süü. Reise korraldavad firmad, mille põhieesmärk on kasumit teenida, tõstavad tõepoolest koolivaheajal toimuvate reiside hindu. Nii Eestis kui mujal riikides. Kas nad ei peaks seda tegema? Peaks äkki õigluse huvides kool kompenseerima hinnavahe - et kui vaheaja-välisel ajal puududa (vabandust, reisida) ei luba, siis kompenseerigu reiside hinnavahe, et ikka kõik saaksid reisida!

Loomulikult on peresid, kes otsustavad, et kooli seatud reeglid ei ole olulised. Ma ei pea mõistlikuks seda, et kool loobuks reeglite seadmisest pelgalt seetõttu, et neid on võimalik rikkuda. Suvaliste reeglite seadmine on igal pool ja alati ebamõistlik, antud juhul on aga tegemist mõistlike reeglitega.

Vaheaja-välisel ajal puudumine ei mõju õppeedukusele hästi. Õpilased ei suuda (ei viitsi, ei taha) tihti läbi mõelda, mida tuleb puudutud aja tõttu rohkem enne või pärast teha. Õpetajad on võrdlemisi suure koormusega töötajad, kellel ei pruugi jätkuda aega ja energiat iga klassi õpilaste jaoks individuaalseid õppekavasid koostada.

Jah, inimesed jäävad aeg-ajalt haigeks ning see toob kaasa samad mured. Haigus on aga force majeure.

Gümnaasium, tuletan meelde, on vabatahtlik. Kui gümnaasiumiskäimise isu siiski on, võib valida ka mõne muu kooli peale GAG-i, kus siis õpilasi ehk sellisel kohutaval viisil ei represseerita.

Täienduseks.

Lugege ka kommentaare, väike masohismipisik tuleb selle juures muidugi kasuks. Ma loodan väga-väga-väga, et kommentaare kirjutavate isikute arv on väike ning sarnased kommentaarid on sama inimese poolt kirjutatud. Või midagi sellist. Ma ei taha uskuda, et meil on nii palju süüdimatuid lapsevanemaid. Masendav.

Koolides tehakse erandeid. Usun, et ka GAG-is saab hea õppeedukusega õpilane koolivaheaja-välisel ajal minna vanematega reisile, kui on teada et ta suudab kaotatud aja tasa teha ning õpetajad sellega nõus on. Täisrangeid reegleid ei ole mõtet kehtestada, kasvõi sellesama eelpoolmainitud haigestumisvõimaluse tõttu. Mahajäämus on ju sama, mis siis, et põhjus teine.

Mul on hea meel, et minu kogemused lapsevanematega on olnud oluliselt paremad, kui see pilt, mis neist kommentaarides paljastub.

Oma kunagise inglise keele õpetaja ja täna Miljonimängu saates veel mängu pääsemata neiu jälgi Google'is ajades leidsin ühe vahva lehe minevikust, kus nii mõnedki tuttavad nimed kirjas :)

Margit Sutrop kirjutab oma artiklis, kuidas eestlased ei tea, kuhu edasi liikuda. Vabadus on justkui käes, aga ...

Esiteks artikli kommentaaridest. Mulle jäi mulje, et enamik kommentaare on kirjutatud TÜ-ga seotud isikute poolt, kellel MS-iga sel või teisel põhjusel kana kitkuda on. Seega kommentaare võib lugeda, kuid esimesed kakskümmend neist artiklile midagi juurde ei anna.

Üks küsimustest artiklis on, et miks me ei koondu? Miks ei ole okupatsiooniaja lõpus ning iseseisvusaja alguses taastatud seltsidel seda mõju ja jõudu, mis neil oli enne okupatsiooni?

Minu kaks senti. Okupatsiooniaeg muutis inimesed kahtlustavaks. Naaber võib olla koputaja. Naaber võib veel mitte olla koputaja, kuid temas tärkav kadedus (ametlikult on kõik võrdsed, tegelikkuses aga mitte) sinu uue seinasektsiooni vastu paneb ta tegutsema. Venelased rahvusena on eestlastest mõnevõrra edevamad, mistõttu võib ette kujutada siinsete venelaste rõõmu, kui nad lõpuks ilma kadedat naabrit kartmata oma töö viljadega soetatud varanduse päevavalguse kätte tuua võisid. Oma töö viljad - nii füüsiline kui mõttetöö, nii aus kui mitteaus töö. Igaüks elab nii nagu oskab - nii ka meie, eestlased. Seesama vabadus kui võrdne võimalus hüvesid nautida, millest MS räägib, ei ole meis kahjuks ühendatud arusaamaga, et ühtlasi lasub selle vabaduse kasutamisel meil ka teine vabadus - ebaõiglaste tegude eest karistatud saada. JOKK-mentaliteet on saanud masendavalt valdavaks ja seda juba enne, kui neljatäheline lühend laiema kõlapinna leidis.

Niisiis, inimesed kardavad. Nad kardavad enda mõtteid avaldada, nad kardavad teisi usaldada. See ei tähenda aga, et mõtteid poleks, nende avaldamise jaoks leitakse lihtsalt ohutumad võimalused kui oma nime ja nöoga seostatav jutt. Netikommentaarid on selle ilmingu selge näide - inimesed tahavad tegelikult öelda, mida nad mõtlevad. Ka ülemuste, naabrite, poliitikute, välis- ja/või vähemusrahvuse esindajate, koerajunnide koristamise, aedade lõhkumise kohta. Miks nad seda silmast silma vestlustes ei tee? Ma ei tea. Võib-olla kardavad, et nende mõtted ei lähe kokku nende poolt loodud pildiga iseendast, teiste jaoks.

Mõneti võib olla ebamõistlik oodata, et eestlased väikese rahvusena praegu kokku hoiaksid. Uurimata ja järele proovimata on ju veel nii palju võimalusi, mida lai maailm pakub. Sõber, kellega sa täna kõrtsis mõtteid jagad, võib järgmisel nädalal juba välismaale õppima minna või jäädavalt mõnes välisriigis elada. Me ei tea, millised võimalused saavutatud vabadus meile tegelikult andnud on - ja võib-olla ei kiirusta me just seetõttu kodumaal enda identiteeti leidma. Nagu ka MS nentis - individualistlikud väärtused (mida just mina saan) on hetkel seatud oluliselt kõrgemale ühistest väärtustest.

Mõistlik kah, sest kes need meie oleme? Joodikud, vargad, vägistajad, kasiinosõltlased, liiklushuligaanid, vandaalid, räpased poliitikud, anonüümsed tatipritsijad, rassistid, kõik-on-lubatud ärimehed. Meie, eestlased.

Enda pahameele väljenduseks ning võimalike ohete "kõik on nii õige mis sa räägid" saamiseks.

Olen korduvalt hommikuti tähele pannud, et Terevisiooni nais-saatejuht esitab saatekülalistele jaburaid küsimusi (ei seondu kõnealuse teemaga) ning ei kuula tegelikult üldse külalise vastust, vaid raiub ikkagi oma. Nagu tahaks midagi tõestada. Urmas Ott ehk võib/võis endale seda lubada, et kolm korda järjest sama küsimust küsida, iga korraga üha nõudlikumalt, see neiu aga ... ei.

Otsustasin, et valin hommikuseks saateks midagi muud, muusika on alati hea valik. Teatud hommikutel, kus seisab ees pikk päev inimestega suhtlemist (koolitused, seminarid jne), on siiski hea arutelusid kuulata - see häälestab päevasteks tegevusteks.

Täna hommikul aga - väga lapsikult, üleolevalt, nõmedalt, ebameeldivalt jne - võttis neiu ette Äripäeva artikli pealkirjas oleva kirjavea. Sõna "ajalehe" asemel oli pealkirjas sõna "ajavalehe". Ja mis siis? Kas see on tõesti nii oluline, et ajalehtede ülevaate juures peab pühendama terve eraldi sõnavõtu eksituse üle ilkumisele?

Ebameeldiv, lapsik. Pähh.

Must Mercedese kaubik. Täna Tartu-Tallinn maanteel. Korduvad möödasõidud pimekurvides, sundides vastusõitjaid (keda ju ei olnud manöövri alguses näha, eks) teeääre lähedale tõmbama. Korduvad möödasõidud vastava keelumärgi alas ja/või üle pidevjoone. "Parim" variant oli kahekordne pidevjoon ning möödasõidu keelumärk. Üldiselt tundus, et selle märgi tähendus oli juhi jaoks vastupidine liikluseeskirjas sätestatule. Ei, see punane auto musta kõrval ei tähenda seda, et tuleb eesolevast autost mööda sõita kui punane välk.

Stockholm on ilus linn. London on fantastiline linn. Mõlemas linnas on palju toredaid inimesi, kes otseselt või kaudselt teevad sealolemise veel mõnusamaks. Mida aeg edasi, seda nukram on aga seda kõike üksinda kogeda. Tahaks, et oleks meeleolu ja muljeid kellegagi jagada ...

Esmaspäeval "kuulutatakse välja" ühe ajastu lõpuotsus. Minu enda jaoks mõneti üllatavalt olen emotsioonivaba. Jah, loomulikult on kahju, kuid ... see on kuidagi nii loogiline.

Was fun while it lasted ...

Lisa @ 08.01.2007: Postimehe artikkel