Kuidas leida motivatsiooni magistritöö kirjutamiseks, kui olemasolev 4+2 bakalaureusekraad annab õiguse enamikes välisülikoolides ja teoreetiliselt (kuid raskesti teostatavalt) ka Tartu Ülikoolis kandideerida otse doktoriõppesse?
Teema on huvitav, juhendaja on OK ... aega on vähe, nagu ikka. Ületamatult raske on siiani olnud ennast kokku võtta ning muude asjatoimetuste asemel või nende kõrvalt asuda teele, mis tipneb närvilisuse ja sebimisega selle nimel, et saada kätte kraad, mis on justkui juba olemas.
Mõtetele lisa @ 16:00
Enda sundimine õppima (või pigem õppetööga tegelema, allpool eristus) sarnaneb tundega, kus haiguse või liigse alkoholitarbimise tulemusena on enesetunne vilets. Tead, et olukorrale tooks leevendust oksendamine, milleks piisaks näppude kurkuajamisest. Tead ka, et 99% tõenäosusega jõuad sa varem või hiljem oksendamiseni niikuinii, ainult siis ei kontrolli olukorda enam ise - samas jääb see 1% võimalus, et võib-olla ei jõua asi siiski oksendamiseni. 99% tõenäosusega läheb asi jamaks, kui tähtajaks ülesannetega valmis ei saa, elu on aga näidanud, et 1% (tegelikult veelgi enam) läheb õnneks ning tegematajätmised ei tekita probleeme. Karistamatuse tunne ühesõnaga - nagu ka koolis spikerdades või autoga kiirust ületades. Inimene on nii laisk, kui tal olla lastakse ning terve elu kulub sellele, et ennast tegematajätmistest paremini välja vingerdama õpetada.
Õppimine ja õppetööga tegelemine. Viimane siis nö ahvitöö. Reedeks näiteks pean valmis saama oma bakatöö tõlke inglise keelde. Tegemist on magistritööks vajaliku sammuga. Samas on tegemist ülesandega, mis oleks jõukohane väga paljudele inimestele - toortõlke tegemine on lihtne, silumine on protsessi nauditav osa ning seda teeks meeleldi. See probleem ei esine sugugi ainult õppetöö juures - ka muude ülesannete puhul, kus on tunne, et tegemist on liiga lihtsa ülesandega, puudub motivatsioon seda ette võtta. Raskemate ülesannete täitmine lükkub adrenaliiniotsinguis samuti viimasele hetkele, pingeolukorras on tulemuslikkus uskumatult kõrgem, kuid sellisel juhul on lõpuks asjaga tegelema hakates nauding kiirest arengust nii ülesande kui enda juures. Ahvitööde puhul aga puudub areng ning iseendale on ülimalt raske selgitada, miks ma selle peale enda aega pean kulutama.
Ainult ennast saab süüdistada selles, et ei ole leidnud ahvitöö asendustegijat - inimest või asutust, kellele makstes saaks töö tehtud ning oma aeg säästetud. Tõlkimise juures on ettevõtte leidmisega lihtne, kuid tõlke eest võetav tasu tundub subjektiivselt liiga kõrge (sest vaimusilmas on tegemist ahvitööga), nii tundub siiski mõistlikum asi ise ära teha. Et siis enda aja väärtuse võrdlus kellegi teise poolt võetava tasuga.
Kõik see viib olukorrani, kus ise ei viitsi ja teistele sama asja tegemise eest maksta ei raatsi. Sisemise konflikti teke ning balansi otsimise katsed. Küll kunagi ka tasakaalu leiab, ma usun. Või noh, pigem loodan.
Probleem motivatsiooniga on antud juhul aga topeltsuur, sest kaugema eesmärgi ehk magistritöö kaitsmise mõttekus pole üldse kindel.
Sissejuhatuseks:
Teen väga soodsalt tõlketööd, sest keeled on mu kirg.
Olen IT konsultant Võru Maavalitsuses.
Võrumaa Kutsehariduskeskuses on plaanis Andmebaaside ainet täiendada Oracle õppega. Olemas on seal korralik server ja rakenduste koha pealt olen nüüd tegelenud pisut APEXiga. Hea oleks, kui saaks selle kooli ka Oracle Academy tegemistesse kaasata. On see võimalik?
mida see kraad (mis sul tegelikult juba niikuinii olemas on, nagu ütlesid) sulle juurde annab? jess-ära-tegin!-tunde või on see tööks vajalik või on praeguseks juba liig palju tehtud, nii et kahju on kulutatud ajast ega taha pooleli jätta või ..?
mina olen teaduslikus plaanis kahjuks hirmus laisk inimene ja mulle on väga raske selgeks teha, kuidas ma oma töös mingi kõrge kraadiga tegijam tegelane oleks.. enamgi veel - ma leian, et oleksin siis lausa ülekvalifitseeritud :) ja liigses ambitsioonikuses ei saa ma ka ennast süüdistada. ma olen endale üsna selgeks mõelnud (ehk on sellest juba kinnisidee vormunud..), et mul EI OLE kraadi VAJA ja tekkinud on ületamatu tõrge (proovinud olen, aga jätsin pooleli - motivatsioonipuudus osutus kõigest tugevamaks). ennast arendada saab ka muudmoodi (kui keegi ei piitsuta, on muidugi raske, krooniline ajapuudus kummitab niikuinii).
aga sulle jõudu! :)