2001. aasta lõpus toimus Tartus arvutiõpetajate kokkusaamine, kus arutati informaatika kui (eraldi) õppeaine staatust. Oli nii neid, kes puuduva õppekava üle nördimust väljendasid kui neid, kelle jaoks õppekava puudumine suuremaks probleemiks polnud (rohkem vabadust teha seda, mida õpetaja oluliseks peab / õpilased vajavad).
Riikliku õppekava pädevuste osas kirjeldatud infotehnoloogilised pädevused olid siis ja on jätkuvalt üldsõnalised. Iga asjalik arvutiõpetaja suudab neid silmas pidades enda kooli jaoks kooli õppekava koostamisel abiks olla - probleem seisneb pigem selles, et riiklikul tasandil ei öelda, millisele tasemele (infotehnoloogias) peavad põhikooli ja/või gümnaasiumi lõpetajad vastama. Mida rohkem on inimestel raha, seda vähetõenäolisem on, et kooli satub arvutikauge õpilane (juba esimeses klassis on lapsed reeglina väga arvutiteadlikud), kuid omal käel ja kuueaastase tasemel selgeksõpitud oskused ei pruugi olla efektiivsed. Jah, teksti on võimalik dokumendis keskele joondada ka tühikute abiga ja paljudel juhtudel on see konkreetset tulemust silmas pidades OK, kuid oh seda ahastust, kui referaadis fondi muutmisel kogu paigutus paigast läheb.
Praegu on meil 2006. aasta lõpp ning seis informaatikaga pole palju muutunud. Jätkuvalt ei ole informaatikat riiklikus õppekavas eraldi ainenena, jätkuvalt käib infotehnoloogia õpetamine koolis õpetajate (ja loodetavasti juhtkonna) parema äranägemise järgi.
Kas informaatika vajab/väärib kohta riiklikus õppekavas eraldi ainena? Selle kohta on igal arvutiõpetajal oma arvamus ja omad põhjendused. Kas informaatika õpetab midagi sellist, mis ongi eesmärk omaette, või on tegemist tööõpetusega, mis õpetab käsitlema vahendit. Treipingil on võimalik luua küünlajalgu, varrastega saab kududa kampsuni, arvutiga saab koguda infot ning luua dokumente (ning veel miljon pluss üks asja). Rakendusvaldkond on infotehnoloogial kindlasti laiem kui enamikel teistel tööõpetusainetel.
Ajakirja [digi] novembrikuu numbris Mart Parve lihtsalt möliseb.
"Tähtede sirgeldamise ja neist sõnade kokkujoonistamise" oskuse omandamise algatase saavutatakse eraldi aines, vilumus aga teistes ainetes. Keele ja mõtlemise valdamise ning kasutusvilumuse võrdlemine infotehnoloogia kasutamise oskusega on minu arvates liialdus.
Olen nõus sellega, et algteadmised arvutikeelest - ehk viisist suhelda arvutiga - peaks igalühel olemas olema. Nende oskuste abil on tänapäeva ühiskonnas võimalik elada paremini, kui neid oskusi mitte omades. Arvutikasutamise oskuseta põlvkond kaob aga tõenäoliselt enne, kui arvutitega otse suhtlemine meie elus igapäevaseks ja vältimatuks tegevuseks muutub.
Ei ole mõtet haukuda teemal, mida on juba üle viie aasta samas võtmes lahatud. Sisutühi ning lahtisest uksest sisse murdev artikkel ei ole abiks. Mart võiks tutvuda aruteludega, mis sel teemal varem aset on leidnud - võimalik, et nende taustal on vähe lisada ja artikliruumi võinuks kulutada millegi veidi sisukama peale. Väga suur osa arvutiõpetajatest leiab, et riiklikus õppekavas kirjeldatu on liiga üldsõnaline. Uue õppekava arendamise kallal, sh infotehnoloogia alal on viimasel ajal tegelenud inimesed, kes teavad, millest jutt käib. Miks see kõik võtab nii kaua ning miks ei pakuta algteadmisi arvutikeelest juba sünnitusmajas, samas paketis kaitsepookimisega, ma ei tea. Võib-olla on asi rahas, võib-olla tõelise initsiatiivi puudumises.
Millised on need infotehnoloogilised teadmised, mida ei ole võimalik õpetada teiste ainete raames? See hulk peaks moodustama "algteadmised arvutikeelest" ning olema õppurite jaoks sama oluline, kui 20. sajandi Eesti ajalugu.
Mart on taibukas poiss, hea meelega loeks tema konstruktiivseid ettepanekuid.
Ning - arvuti on vahend, mitte eesmärk omaette.
