Pühapäevaõhtused mõtisklused, mis nüüd küll on juba esmaspäeva esimestesse tundidesse kandunud, hoolimata ekraani allservas pilku püüdvast Powerpointi ribast, kuid vajavad väljundit.
Mis on see, mida ma oskan ja suudan kümne, viieteistkümne, kahekümne aasta pärast enda lapse või lastega koos teha? Mis on see, mida ma praegu või selleks ajaks teen sellise kire ning pühendumisega, et suudan ka teisi inspireerida?
Alustagem spordist. Püüdsin mõttes leida ala, millega olen tegelenud ning mis mulle meeldib. Esimest kohta jagavad tennis ja karate, millega olen tegelenud umbkaudu sama pikka aega. Mõlemad meeldivad, mõlemaga tegelemine on ajapuudusel soiku jäänud (karate puhul küll juba üsna ammu), kuid kumbki pole selline ala, millega tegeledes silmad põlema lähevad. Jalgrattasõit - väga tore ja kasulik ajaviide, vahva hobi - aga ei midagi enamat. Sõiduvõimaluse puudumine talvisel ajal ei tekita meeleheidet, mägede puudumine ei tekita kurbust. Võib vaadata ka teisi alasid, millega on episoodiliselt või suisa ühekordselt tegeletud. Sõudmine. Mäesuusatamine. Jällegi väga vahvad asjad, mida teeks (ja tõenäoliselt ka teeb) veel - kuid mitte midagi sellist, mis vähekenegi ja positiivses mõttes fanatismist räägiks.
Siit edasi hakkas mulle tunduma, et võib-olla ei olegi ma võimeline fanatismiks. Tõdemus, mis tõele au andes mulle rohkem rõõmu kui kurbust valmistab, sest ma ei pea fanatismi positiivseks iseloomujooneks. Kui aga muuta sõnastust ning rääkida fanatismi asemel millessegi hinge panemist.
Õpetamine. Tegevus, mida ma senise karjääri jooksul olen teinud kõige suurema hingelise panusega - miski, millest ma tõeliselt hoolin ning milles ennast teadlikult aastaid arendanud olen. Võin nüüd enda üle rõõmustada - leidsin fanatismiallika. Samas aga - tegemist on sooloetteastega. Õpetamine ei ole midagi sellist, mida saab kergesti teistega jagada - jah, hea tund on nagu näidend publiku osavõtul, kuid see jääb paljuski siiski klassi ees seisva õpetaja etteasteks, omamata jagatavat mõõdet nende jaoks, kes õppeprotsessis ei osale. Seega õpetaja ning õpilased. Partner, kes teab rohkem, ja partnerid, kes teavad vähem. Mitte targem ja rumalamad, mitte suurem ja väiksemad. Ühesõnaga, hingega (ja ainult hingega) tehtav tegevus, milles on protsessi kaasatud kindlad isikud ning mis ei ole jagatav protsessiväliste inimestega.
Keskea kriis?
Sest tekib küsimus - mida ma oma eluga teinud olen? Mida ma saan rääkida oma lapsele? Olgu, ma ei saa öelda et tehtud on vähe või tehtud on halbu asju. Ma arvan, et võin rahul olla sellega, kuidas ma olen oma elu elanud - enda jaoks. Olen olukordi kohendanud ja ise kohanenud vastavalt sellele, kuidas minul hea on. Tihti tähendab selline kohandamine ja kohanemine seda, et ka kellelgi teisel peaks seeläbi parem saama - samas aga on ka sellisel juhul tegelikuks põhjuseks minu enda rahulolu, mis suureneb läbi teiste rahulolu. Keeruline elufilosoofia, mida on endalegi raske selgitada ja põhjendada. Millegipärast on isikliku rahulolu mõõdupuuks saanud see, kui rahuolevad ja õnnelikud on teised inimesed minu ümber; need, kellest ma hoolin ning kelle elu ma enda arvates mingites aspektides suudan muuta kergemaks/toredamaks/paremaks. Viimasel ajal võitlevad peas mõtted, millest ühe poole esindajad sellise elu hukka mõistavad, teise poole esindajad aga vastupidi sellist elu toetavad. Miks mitte tunda rõõmu sellest, et teistel läheb hästi - ja rahuldada sellega oma ego, sest tunned enda panust teiste õnnes. Eks paljuski ole tegemist enesepetuga, sest teised saavutavad elus eesmärke siiski ise, mitte läbi teiste ...
Mis on see, mida ma saan tuua näiteks ja öelda: "Ma tegelen sellise laheda asjaga, tule löö kampa!". On olemas asjad, mida ma saan selliselt kirjeldada professionaalsel tasemel ehk tööga seotult, kuid eraelus?
Mis on see, mida ma hästi teen? Mis on see, mida ma saaksin hästi koos teistega teha? Mis on see, mida ma 10/15/20 aasta pärast oma lastega koos teha saan?
Kogu selle muretsemise põhjuseks on lootus, et sellesama 10/15/20 aasta pärast on mul keegi, kellega ma tahan oma tegemisi jagada.
10/15/20 aasta pärast teed koos oma lapsega neid asju, mis teda huvitavad. Ja sa hakkad paratamatult neisse asjadesse hingega suhtuma, sest nendega tegeleb sinu jaoks maailma tähtsaim inimene. Koos lastega tulevad ka uued huvid ja tegevused. Ja siis vaatad sa tagasi praegusele hetkele ja raputad muiates pead - selliseid asju ei saa tihtipeale ette planeerida.
Tulevikus sõltub sinu heaolu veelgi enam teiste heaolust - sinu perekonnast. Kuskilt on jäänud meelde lause - No man is an island. Nii ka sina, paratamatult sõltub sinu heaolu vähemal-rohkemal määral teistest.