“Isiklikult usun, et 21. sajandi üleminek 22. sajandisse sõltub kultuuride teineteisemõistmisest, mille sügavamad jõujooned on religioossed,” ütles Üprus.Üprus: usundiõpe on hädavajalik (Delfi)
Ma arvan ise samuti, et edukuse nii üksikisikute kui riikide tasandil tagab võime teisi kultuure mõista ning teadmistest lähtuvalt teha õiged otsuseid (konkurentidest varem). Ma olen nõus ka sellega, et traditsioonidega riikides (ehk enamikes) on "sügavamad jõujooned" religioossed. Needsamad jõujooned on aga minu hinnangul esindatud eelkõige peidetud, mitte otsesel kujul, mistõttu mõistlikum oleks nende tundmaõppimiseks mitte liikuda toimimiskeemiga samale tasandile, vaid vaadata eri kultuuride religioosse taustaga tavade hulka nende-üleselt. Ehk siis - selleks, et saada aru moslemist, ei pea ise moslem olema. Kindlasti jääb pealiskaudsel kultuuri/religiooniga tutvumisel palju asju varju, kuid eesmärk ei olegi ju kõiki kultuure lõplikult mõista, vaid maailmas hakkama saada.
Hakkama saamiseks aga on pragmaatilisem lähenemine selline, kus õppimismetoodika luuakse võrdlevana, alustades kultuuriilmingute kirjeldamisest ja nendele põhjuste otsimist (erineva religioosse taustaga ühiskondades), mitte ei alustata religioosse tausta selgeksõppimist. Ma arvan ise, et just selline kultuuridevaheliste seoste loomine ja ilmingute lahtimõtestamine on edukam lähenemine. Aega sellise koolituse jaoks on õpilaste hetkekoormuse juures üsna vähe - ning seda tuleks kasutada mõistlikult.
Kui kultuuriilmingute lahtimõtestamise asemel (mis muuhulgas on ka lähenemise algetapis elulisem ehk tekitab õpilastes rohkem huvi) keskenduda religioonide mõistmisele (ehk kultuuriõpetuse asemel religiooniõpetus), kaldub rõhk kardetavasti siiski meie enda kultuuriruumi üheks aluseks olevale, mõõga ja tulega meile toodud religioonile. Põhjus võib muuhulgas olla ka selles, et selle teema valdajad on juba reaalselt olemas - inimesed, kes on lõpetanud usuteaduskonna, näiteks. Ma ei väida samas , et need inimesed on ise paduusklikud või midagi sellelähedast. Kui aga õpetamise aluseks võtta võrdlev ja analüüsiv/sünteesiv kultuuriõpetus, saaks samuti kaetud need punktid, mida Üprus oluliseks peab (teise kultuuri esindajate tunded ja uskumused), kuid seda tehakse aega säästvamalt ja rakendatavamalt.
Ehk siis pigem rahvusvahelise turunduse moodi õpe kui Piibli lugemise tunnid.
ZERODEGREES - mõnus kohake Blackheathi "külas" maksimum viie minuti autosõidu kaugusel Greenwichi keskusest (West Endilt ca 25 minutit rongisõitu). Pakuvad muude roogade seas itaalia stiilis pizzasid (õhukese põhjaga, mõistlikult rikkaliku kattega) ning rannakarpe, mis serveeritakse valitud kastmes, kilo korraga. Väga, tõesti väga maitsvad. Lisaks pakuvad nad oma pruulkojas pruulitud õlut ("toores" ehk pastöriseerimata õlu).
The Greenwich Union - väike pubi Greenwichis, 10 minutit raudteejaamast. Toidud on nagu on, kuid joogi osas pakuvad nemadki väikese pruulkoja (Meantime) pastöriseerimata õlut. Nii Unionis kui Zerodegrees pakutakse muuhulgas vaarikaõlut, mis vastupidiselt minu eelarvamustele oli väga mõnus ja karastav joogipoolis.
Viibisin olulise osa ajast Greenwichis, nagu arvata võib :)
Wetherspoons keti pubid - kohalike arvates väga koledad kohad, kuid samas pakuvad teiste kohtadega võrreldes odavamalt väga laia valikut õllesorte ning on üheks kohaks, kus selle aasta õllefestivali raames iga päev 4-5 külalisõlut otse vaadist klaasi lastakse. Greenwichi haru on miljöö mõttes mõnusam kui Marble Archi oma.
Gatwicki lennujaamast aga - salongi võib ikka veel kaasa võtta ainult 1 koti (kusjuures naiste käekott läheb samuti sellena arvesse, nagu paljud enda kurvastuseks avastasid) ning kõiksugu vedelikud ja kreemid (sh shampoon, hambapasta, tualettvesi jne) tuleb kas pagasisse anda või siis lahkelt pakutavatesse prügikottidesse visata. Ja mina arvasin, et see jama sai juba läbi.
Ei saa öelda, et mulle sümpatiseeriks noore Raski senine tegevus (kuidagi upsakas mulje on temast jäänud), kuid tema kaasuse osas tehtud otsus, mida Postimehe artiklis kirjeldatakse, sümpatiseerib mulle väga. Juba loo alguses, kui info ajakirjandusse jõudis, tundusid TÜ põhjendused ja selgitused sisutühjad ja olematult jõupositsioonilt tehtutena. Jah, ülikool seab ise väga palju reegleid, kuid mitte kõiki - ning lahmimise asemel oleks võinud põhjendada, miks puuduliku hinde parandamise korral siiski mõlemad hinded arvesse lähevad. Demagoogitsev põgenemine traditsioonide ja ülikooli õiguse ja pagan teab veel mille taha on hale.
Nii et - kaks kõva kivi, kuid Taavet sai selgi korral Koljatist jagu. HTM võiks järgmise sammuna uurida, millised asitõendid kohtus TÜ seadusetõlgendamise eripärasusi näitasid ning sealt edasi minna ja TÜ-s veidi korda luua. Riik riigis - ning hariduse kvaliteedi ja cum laude devalveerumise taga ei ole mitte jäärapäised üliõpilased, vaid kombinaadimentaliteet.
Pühapäevaõhtused mõtisklused, mis nüüd küll on juba esmaspäeva esimestesse tundidesse kandunud, hoolimata ekraani allservas pilku püüdvast Powerpointi ribast, kuid vajavad väljundit.
Mis on see, mida ma oskan ja suudan kümne, viieteistkümne, kahekümne aasta pärast enda lapse või lastega koos teha? Mis on see, mida ma praegu või selleks ajaks teen sellise kire ning pühendumisega, et suudan ka teisi inspireerida?
hatšapuri s sõrom, i mnogo oborotov pivo
On üks CD, mille peal on suurusjärku 15 vene hiphopilugu. Plaadi pealkiri on "Rap na 100%". Parimad pärlid sealt kogumikplaadilt on "Devutška v malenkom pešo" ja "Kristina". Igastahes, kellele vene muusika vähegi meeldib ning kes ei lase end ära ehmatada plaadi pealkirjast (tegemist ei ole hip-hopiga üheski selle stiili halvas mõttes), siis tasub otsimist.
Üldiselt aga - täna kontoris käies sain kõigi käest peapesu. Bodypump ei ole asi, millega taastrenni alustada. Bodypump on enam-vähem viimane asi, millega tohiks trenni alustada. Mina seda ei teadnud ning tulemuseks on teist päeva all tudisevad jalad. Ja mina lootsin, et tennis on minu jalalihaseid tugevamaks teinud - tundub, et mingeid teisi jalalihaseid, mitte neid, mille olemasolust mul teadlikku aimu varem polnudki. Ai!
