september 2006 Archives

Kui mulle meenus, kuidas ma eelmisel nädalavahetusel rõõmustasin selle üle, et saan endale veel vingema metallsõbra kui Pange ees nähtud Saabi odavaim (no ca poolemilline :D) mudel, sain aru, et olen ikkagi räme autopede.

Üleüldse on asjade ja mugavuse kultusest ülesaamine väga raske - eriti kui seda südamega ei ürita. On ju mõnus, kui auto mõtleb sinu eest ja kodupood on Stockmann. Üha vähemreaalseks muutub plaan ühel hetkel oma kolm olulisemat asja kaasa pakkida ja aastaks kuhugi mujale ennast tõestama minna - alustades nullist ning siis kas edu saavutada või läbi kukkuda. Ennast oleks vaja rohkem tundma õppida. Siin on enamik asju ... lihtsalt juhtunud. Tegelikult on rahulolematus iseendaga tõenäoliselt hoopiski milleski muus peidus ning selle muu eest riigipiire ületades ei põgene - aga selle arvamuse veendumuseks muutmiseks on vaja kõik valud ikkagi enda nahal ära proovida.

Ei tea, kas peaks juba hakkama presidendikampaaniat ette valmistama ...

Ma ei saagi veel aru, kas hea on olla Stockholmis või hea on olla ära.

Võib-olla on ka London just selline linn, mis on ideaalne pelgupaik siis, kui on vaja eemale saada. Võib-olla peaks selle linna jätmagi endale pelgupaigaks. Või siis elama siiski linnas, mis on Kodu ning pelgupaigaks valima mõne vähem-Kodu linna, nagu näiteks Stockholm. Või Peterburi. Kindlasti mitte Moskva - kuigi seal käiks niisama, kord aastas vähemalt. Keel ja inimesed. Inimesed ja keel. Jolki Palki. Mumuu ...

Projekt "rannahooajaks ilusaks" sai täna jõudu juurde. Sõna otseses mõttes - täna oli esimene päev jõusaalis käia.

Sedasorti tegevuste puhul on aja jooksul palju potentsiaalseid põhjuseid kõrvale viilida, kuid õnneks on mul hea kaaslane, kes tõenäoliselt tagant piitsutab ... nagu ka mina teda :) Eesmärgid on meil erinevad - tema tahab suuremaks, mida alguses veidi väiksemaks saada, kuid seda huvitavam, ma usun.

Enne tõsist treeningutesse sukeldumist oleks vist mõistlik koormustestid jms läbi teha, et kasu asemel kahju ei sünniks?

Lisaks tennis. Teadmata on veel, kus ja kellega - Tallinna spordisaalid pole hetkel veel minu tugevaim külg. Ka partneri osas on hetkel kõik lahtine. Peab asja uurima. Soovitused, nagu ikka, on väga teretulnud.

Kombineerides automaatvahetusega fotoalbumi ja Viru Keskuse bussiterminali linnuhääled, saame ... Eesti Toidu visuaali.

Logo mulle meeldib - lihtne ja hea. Video aga on nõrk - visuaali tutvustamine peaks tekitama positiivseid tundeid, mitte hämmeldust ja und. Mets ja meri võivad olla ka jõulised, eksole. Powwa ...

Vähemalt seekord oli tegemist naisterahvaga.

Kõnnin mööda Tondi tänavat kesklinna poole. Tondi keskuse ees on kõnnitee ühe auto poolt blokeeritud. Kui teised autod on parkinud poolenisti sõiduteele, poolenisti kõnniteele, siis see masin oli sõitnud ninaga kõnniteele ning nii kaugele kui võimalik. Tulemuseks oli see, et jalakäijad sealt enam mööda ei pääsenud ka väga suure tahtmise juures.

Auto juhiukse juures askeldas naisterahvas. Selgus, et tädi asutab ennast just autost lahkuma ning suundub sulgpallitrenni. Järgneb dialoog:

- Lausun: "Te ei tohiks oma autot niimoodi siia jätta."
- Naisterahvas vaatab mulle otsa ning küsib: "Miks mitte?"
- "Autot kõnniteele parkides peab jalakäijale jääma vähemalt pool meetrit ruumi," vastan mina.
- "Mida ma siis tegema peaksin?" küsib naisterahvas.
- "Teistmoodi parkima," vastan ma rahulikult.
- "Siin pole ruumi," kostab naisterahvas ennast õigustavalt.
- "See pole põhjus niimoodi parkida," kommenteerin ma veidi üllatunult.
- "Pole hullu," kostab naisterahvas ning loeb sellega teema lõpetatuks.

Liikusin edasi ning helistasin samal ajal 110. Küsisin, kelle poole pean ma pöörduma, et teatada valesti parkijast. Politsei suunas mind Munitsipaalpolitseisse. Helistasin sinna ning küsisin, kas valesti parkimisest peaks neid teavitama. Nende sõnutsi tegelevad nemad ainult haljasalale parkijatega, kesklinna piirkonnas (kolm parkimistsooni) tegeleb korra loomisega Falck. Nende rikkujatega, kes on auto parkinud parkimistsoonide alast kaugemale ning ei pargi parasjagu haljasalal, tegeleb ikkagi politsei.

Loos ei ole midagi uut. Politsei ressursid on piiratud ning nad püüavad võimalikult palju ülesandeid lükata munitsipaalpolitsei kaela. Samas pole MP-le antud vajalikke volitusi. Valesti pargitud autot võib ära vedada vaid siis, kui see liiklust takistab - aga ikkagi peab algatajaks olema politsei, mitte MP. Kas jalakäiate liikumise takistamine kvalifitseerub piisavalt rängaks eksimuseks, ei oska öelda. Politseisse tagasi ma ei helistanud.

Kõige kurvem oli minu jaoks selle naisterahva õigustus. Miks ta arvab, et nii võib teha?

On tunne, et saabunud on õige aeg minna hambaarsti juurde kontrolli ning vajadusel siis ka protseduuridele.

Oskab keegi soovitada toredat ja asjalikku hambaarsti mõnes Tallinna või Tartu hambaravifirmas?

Võtsin parkimisautomaadist veidi aega tagasi parkimispileti. Südalinna tsoon, 24 krooni tund - noh, arvestasin et kaheks tunniks peaks OK olema, hommikul enne 9 tuleb niiehknaa liikuma hakata. Väljatrükitud parkimispiletil aga oli kehtivuse lõpp 02:09 öösel. Ahah ...

Ühesõnaga, parkimisautomaat ei arvesta tasuta parkimise ajaga - tasuliseks muutub parkimine alates kella seitsmest esmaspäeva hommikul. Tuima koonuga arvestas automaat mulle parkimisaega sisestatud raha eest.

Nii ... helistasin Falcki. Sealt oli esimene küsimus, et miks ma praegu selle pileti ostin. Hmm ... kas ma pean siis 6:55 alla jooksma ja pileti ostma? Arusaamatu. Igastahes väideti lõpuks, et kontrolörid on mõistusega inimesed ja et jamasid ei tohiks tekkida.

Miks ma üldse arvasin, et automaat teistmoodi käitub - Tartus arvestavad (või vähemalt vanasti arvestasid) kõik parkimisautomaadid ka sellega, millal kehtib tasuta parkimise aeg.

Eks siis nüüd hommikul näeb, kas kojamehe vahel on Falcki tervituskaart.

Uuendus: Ei olnud tervituskaarti. Teisi autosid vaadates jäi mulle hoopiski mulje, et see konkreetne plats võib olla eraomandis ning reguleerimata parkimisega. Peab asja uurima.

Üks Tartu gümnaasium otsib endale IT tugiisikut, kes aitaks käivitada E-Kooli ning oleks juurutuse alguses õpetajatele toeks. Lisaks jooksvad mured. Hea oleks täistööajaga inimene, kuid võimalikud on variandid.

Kes on huvitatud või teab kedagi teist, kes võiks olla huvitatud, siis palun andke märku aadressil kaimar (at) ut (punkt) ee.

Meenus täna miski, mida sai augustis ühe Läti õpetajaga arutatud. Tema seisukoht oli, et kooli arvutiõpetus, mille sisuks on igapäevaste toimingute õppimine - lihtne tekstitöötlus, tabelarvutus, veebikasutus jms - ei ole mitte informaatika kui õppeaine, vaid tööõpetus kui õppeaine. Vahendite tundmaõppimine ning esmased kasutusoskused - selles mõttes on peitel, heegelnõel ning Word samal tasemel. Informaatika on taustal toimuvate protsesside, ideoloogiate, põhimõtete uurimine ja õppimine. Spetsiifilised teemad nagu arvutigraafika, programmeerimine, andmebaaside disain - need ei ole "peitlid". Need on süsteemid, mida õppides kasutatakse ka vastavaid töövahendeid.

Informaatika ainet õpetav pedagoog ei peaks koolis õpetama, kuidas Wordis teksti keskele joondada. See on tööoskus ning selliste teadmiste edastamisega peaks hakkama saama ka see õpetaja, kelle aines vastavat oskust vaja läheb - näiteks eesti keele õpetaja. Informaatikaõpetaja võib ja peab osalema kooli standardite väljatöötamise juures ning peab ühtlasi olema võimeline hindama nõuete realiseeritavust, kuid tema ei pea tegema algtaseme koolitust.

Kokkuvõttes viib see seisukohani, et arvutiõpetust eraldi ainena, mille sisuks on tööoskuste õpetamine, pole vaja. Põhioskustega tegelevad aineõpetajad ning spetsiifilisi oskusi ja süsteemset arusaama IT-st arendab informaatikaõpetaja. Kui õpilaste arvutioskuste tase on ebaühtlane, tuleb samuti mängu informaatikaõpetaja, kes organiseerib tasanduskursuse.

Tõepoolest. Teadmisest selle kohta, kuidas teksti keskele joondada, pole iseseisvalt mingit väärtust - see omandab väärtuse alles töökontekstis. Exceli funktsioonide õppimisel peab olema reaalne seos teiste ainetega ning selge peab olema ka, miks mingeid asju just Excelis mõistlik teha on; ja nii edasi.

Tänane käik päälinna kaubandusasutustes viis arusaamisele, et enne viisakate pükste ostmist tuleb osta dressipüksid ning neid siis mõnda aega sihtotstarbeliselt kasutada ja alles siis tagasi poodi viisakaid pükse otsima minna. Valik on aga, tuleb tunnistada, väga lai ameerika töölispükste ning vanaisa-velvetite osas.

Snoob või mitte, viisakat kuid samas viigita mitte-teksat ja mitte-velvetit on raske leida. Lähimad kandidaadid on 10+ taskuga.

Uuendus: Denim Dream ning Lee Cooper päästsid hädast. Olen leiuga väga rahul :)