Mõis on küll põmmpea, aga oma iva tema jutus ju on. Milleks suunata ressursse kohta, mida vaikselt välja suretatakse - mitte aktiivse tegevuse, vaid tegematusega. Koondades ressursid kõige elujõulisema "projekti" juurde, on risk küll suur (kõik panused ühel kaardil), projekti omapära arvestades aga on see üsna maandatud risk. Kahtlen, kas Mõis suudab ette näha seda, milliseid nõudmisi elanike hüppeline kasv Tallinnale seab - ja kust võetakse vahendid nende nõudmiste tagamiseks. Minusuguste reeturlike tartlaste Tallinnasse kolimise tulemus on juba praegu näha, elanikke on rohkem, autosid on rohkem, ummikud on tunniajased. Palgad on kasvanud, autod on kättesaadavamad ning ühistransport haiseb. Transpordiprobleemid pole muidugi ainus faktor.
Kõik Eesti teesid korras hoida me samuti ei jaksa, raha ei jätku. Kas on mõtet arendada maanteeliiklust, raudteeliiklust, lennuliiklust? Mõisa loogikat kasutades võiks öelda, et ei ole, võiks keskenduda ühele (ning riskide maandamiseks pakuks ma, et varuplaaniks võiks olla teine).
Näiteks siis:
- arendatakse eelkõige rongiliiklust, ehitades Tallinna ja Tartu vahele kiirraudtee, millel oleks võimalik arendada kiirust kuni 200 km/h. Tulemuseks oleks võimalus liikuda linnast linna 1 tunni jooksul.
- luua mainitud rongiliinil enne lõpp-peatust üks peatus asukohaga Tallinna Lennujaam
Skeemi kohaselt astuks lennureisija lennujaamas olevas rongiterminalis rongile ning oleks tunni aja pärast Tartus. Tallinna elanik astuks rongile raudteejaamas ning temal võtaks reis 10 minutit kauem.
Selge on see, et Tallinna ja Tartu vahel on tarvis liikuda ka eestlastel, mitte ainult turistidel, keda peamiselt näiteks tuuakse, kui liiga pikast vahemaast kahe linna vahel räägitakse. Selle asemel, et suunata X eurot ja Y krooni Tartusse rahvusvahelise lennuliikluse jaoks sobiliku lennujaama ehitamiseks, võiks sama raha suunata rongiliikluse edendamisesse. Lennukiga Tartust Tallinnasse jaksab sõita tunduvalt väiksem hulk inimesi kui rongiga - eeldusel loomulikult, et riik doteerib rongiliiklust.
Tallinn-Tartu maantee jääb paljude omatahtsi liikuvate objektide ning eestlaste mentaliteedi tõttu ikkagi liiga ohtlikuks variandiks kahe linna vahel liikumiseks. Rongiliiklus võiks olla palju tihedam, kui vaadata kahe linna vahel liikuvate busside täituvust. Tallinn-Tartu maantee peab olema, aga see ei pea olema ultramoodne. Rongiliiklus oleks a) turvalisem, b) kiirem, c) eelduste kohaselt keskkonnasõbralikum.
Sarnane kiirrong tuleb käima panna ka Tallinna ja Pärnu vahel - ning sealt edasi Riiga. Ka Tallinn-Tartu rong võib ju idee poolest sõita läbi Viljandi ning Pärnu kaudu Riiga suunduda - või siis Tartust hoopis Venemaale sõita. Ma ei tea, kas Venemaal on kiirrongi jaoks sobilikke raudteid.
Seega, millised on vastuväited teooriale, mille järgi rongiliiklus on kõige elujõulisem (võrreldes maantee ja lennuliiklusega) ning selle asemel, et kõiki kolme hädapärast arendada, võiks keskenduda ainult ühele - täpsemalt siis rongiliiklusele?