Maailma kohta uusi asju teada saada on tore. Enda kohta uusi asju teada saada on veel parem. Iseendast vahepeal aru saada on eriline tunne.
Linnas ringi liikudes ei taha ma klappidest muusikat kuulata. Ümberringi on ju nii palju huvitavat! Omas maailmas võib ju olla küll, aga selleks on teised kohad, mitte tänav. Omas maailmas olles on võimalik küll ennast muust maailmast välja lülitada, kuid milleks teha seda siis, kui paratamatult peab muu maailmaga suhestuma? Aega iseendaga veetes on võimalik juba enda sees olevat infot edasi töödelda, kuid välismaailmaga suhestudes saab uusi impulsse, mis pakuvad nii mõtlemisainet kui ka "seedemahlu" olemasoleva info töötlemiseks. Head muusikat kuulan ma kodus, kus olen üksinda ja kus planeerin aega täpselt nii, nagu mulle sobib. Kui soovin olla üksinda ka virtuaalsel tasandil, teen Set status --> Away.
Minu jaoks oli üllatav seda enda kohta teada saada. Olin siiani arvanud, et hea meelega kuulan linnas liikudes muusikat.
Veel avastasin, et ma olen ootamatult ... kombekas :) Tunnen tõrget lühisuhte loomisel ning see tõrge toimib mitmel tasandil. Igasuguse potentsiaalselt pikema koosolemiseni viiva võimaluse puhul rakendub minus kohe hindamismehhanism, mis kõik võimalikud ja võimatud aspektid püüab läbi analüüsida. Mitte küll just päris nii, et kas inimesest saaks mulle hea naine ja lastele hea ema, aga mõnevõrra sinnapoole küll. Mis saaks siis, kui peaksime koos olema rohkem kui päev või nädal? Ma tean, et tegelikult ei ole mul materjali selliste arutluste sooritamiseks - ma ju ei tunnegi inimest veel. Ometigi toimib see täiesti instinktiivsel tasandil, olles justkui semafoor suhte tekkele. Tuled vilguvad niikaua, kuni olen veendunud, et mind ei ähvarda rongi alla jäämine.Maksimalistliku loomuga tuled vaikivad aga väga harva ...
